Arvustus. The Coral teeb suurte poiste rocki
Uus plaat
The Coral
"Distance Inbetween" (Ignition)
6/10
Kadunud on The Byrds, Echo And The Bunnymeni 60ndate järelvirvendus, CSN(Y), ehk maavillane psühhedeelia, millest The Coral esitas kodukootud variandi. Läinud on ka põtkiv, vallatu linnabiit retrotujus: merseybeat, Kinks, muidugi biitlid. Need on ainult mõned märksõnad, mis on iseloomustanud seda Merseyside'i jõuku, keda eriti esimesel albumil "The Coral" (2002) päästis sildist "retro" äärmiselt eklektiline vaatenurk peamiselt 60ndate muusikale või sellest mõjutatud järellainetele. Nende patta volksas kokku Morricone, 2-tone, edetabelisoul ja muidugi ohtralt kantripoppi ja psühhi, aga neid kaht viimast hämmastavalt populistlikul moel, justkui sügavama tunnetuseta. Fiilingut andis kogu kompotile hoopis nooruslik uljus ja mängulust, mille ainus reegel oli, et selles mängus on kõik lubatud peale moodsa elektroonilise muusika. Selline gaas-põhjas-pop-pillerkaar pani Corali saundi armuma isegi surmtõsiseid techno-mehi.
Aegapidi nende möll lahjenes, meeleolu muutus tusasemaks, vanaaegsed ilmingud pöördusid sõbralike ulakuste asemel auavaldusteks, bändiliikmed hakkasid pudenema üldse või ajutiselt omaette toimetama, 2007 ilmus padukonservatiivne "Roots And Echoes" (nimi ei valeta), sellele järgnes meeleheitlik, aga kergekaaluline "Butterfly House" ning 2012 mindi mõneks ajaks laiali.
The Coral on alates eelmisest, kuus aastat tagasi ilmunud The-Coral-light-albumist "Butterfly House" kõvasti muutunud. Identiteedikriisid tulevad bändidele kasuks.
"Distance Inbetween" on jõudnud nüüd ajas nii kaugele, et siin on 80ndate alguse postpunki ja uut lainet, kuigi rohkem 70ndate rocki, T. Rexi saundi ja lugude ülesehitust otseselt ja inspiratsiooniallikana ilmselt ka Stoogesi "Raw Poweri" ajast. Uus on see, et oma mõjutajate tõlgendamisse suhtutakse tõsisemalt ja aupaklikumalt, vähem mängeldes - kahjuks ei kõla selline lähenemine värskelt, välja arvatud loos "Miss Fortune" (vaadake alt videot), kus on tunda Coralile hoogsamates lugudes varem omast kannad kalju serval ekstaasi enne ängi. Kunagi kostis nende esitus aga nooruslikult ja stiihiliselt, nüüd teadlikult ja enesekindlalt.
Coral on kasvanud, nii täiskasvanulikumaks (mehed 30ndate keskel) kui igas suunas suuremaks, sobides staadioneile, ja esimest korda kostab nende muusikas selgelt Ameerikat nii otseses kui kaudses tähenduses laia tee rockina. Varasemad country-(rock)-mõjud olid esitatud pigem inglaslikus nunnus tee-ja-küpsised-variandis, praegune täiskasvanurock sobib nii avaratel tasandikel kulgevatel maastikel sõitmiseks, taamal mäed, kui mõnele Texase või Ohio festivalile Black Keysi (okei, The Arcsi) soojendama.
Jättes žanrid kõrvale, sest neid segab Coral endiselt, on muutused toimunud ka üldises võtmes, helilises retoorikas, millega Coral meiega dialoogi astub. Algusaegade utoopilise bravuurika nostalgia ning pausile eelnenud mõõduka melanhoolia asemel kätkeb värske album konkreetse minekuga südikaid palu, mille keskel näiteks nukker poolballaadlik nimilugu mõjub võõrkehana, mitte lõõgastava pausina. Kohati rokitakse veendunult nagu Black Rebel Motorcycle Club - teatakse oma anakronismist, aga ei hoolita sellest.
Uus Coral. Vaimustuda on raske, kuulata kerge. Tunda on, et teha oli seda plaati keeruline, ehkki vaeva tulemusena kõlab kõik üsna sirgelt ja lihtsalt: trummid on konkreetsed, "The Coralit" iseloomustanud ja omas ajas briti nullindate kitarrirocki kontekstis blasfeemilistena mõjunud trompetite, saksofonide ja Ian Broudie produktsioonitrikkide asemel kannavad uut plaati rifid, kangelaslikud kidrasoolod ja sulnid sündimustrid.