Kaspar Tamsalu: inimfiguur on ammendamatu motiiv kõigis oma variatsioonides ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kaspar Tamsalu
Kaspar Tamsalu Autor/allikas: Erakogu

Draakoni galeriis avas enda esimese isikunäituse "Sünkroonist väljas" kunstnik Kaspar Tamsalu. Uurisme talt, mis ajendas seda näitust looma ning kuidas leiab ta tasakaalu illustratsioonide ning maalide vahel.

Kaspar, avasid just enda esimese isikunäituse ehk oled kunstimaastikul suhteliselt uus nimi. Kes sa oled ja kust sa tuled?

Olen põline tallinlane, maalikunstnik ja illustraator või vastupidi. Päeval teen produktsioonikunsti arvutimängustuudios Fortress Occident meie aja kõige šefimale arvutimängule, öösel illustreerin, nädalavahetused veedan tärpsuhõnguses ateljees.

Sa oled lõpetanud Peterburi I. E. Repini nimelise akadeemilise maali-, skulptuuri- ja arhitektuuriinstituudi. Kuidas sa sinna sattusid?

Peterburi sattusin küll erinevate õnnelike kokkusattumuste tõttu. Praegune Tartu Kõrgema Kunstikooli rektor Vallo Nuust oli 2008. aastal arendamas suhteid Peterburi kõrgkoolidega ja tema abiga sain kontakti Repini ülikooliga. Intervjuu järel pääsesin ettevalmistuskursustele ja kui ma siis sügisel Peterburi vaksalis rongist maha astusin, sai ka kohe selgeks, et sinna ma nüüd mõneks ajaks jään. Keele poolest oli see põnevaks väljakutseks ja kultuuriliselt äärmiselt huvitav, sest meil on Peterburi linna ja regiooniga ju nii palju ühist ajalugu.

Mis sind kunstnikuna põlema paneb? Mis ajendab mingit teost looma?

Mind sütitavad inimesed ja inimsuhted - issanda loomaaed on kirju! Motiveerib ka see, kui Peeter Ehala helistab ja küsib, kus järgmine plakat on…

Ühe projekti kallal töötades koguneb paberinurkadesse juba päris palju kritseldusi ja mõtteid mõneks teiseks projektiks, mida tegelikult juba ka teha tahan.

Ma arvan, et kuigi paljude jaoks ei ole sinu nimi tuttav, siis on nad näinud sinu töid TIKS peosarja plakatitel. Tegu on hullumeelsete ja detailirohkete piltidega, kuidas need sünnivad?

Sander Möldri ja Peeter Ehalaga arutame kavandi läbi. Sellele järgneb mitu unetut ööd ja väikestviisi katarsis, kui printerisooja paberirulli lõpuks lahti kruvin. Kuna TIKS toimub kord kuus ja teinekord tiheminigi, siis saan aasta lõikes eksperimenteerida väga erinevate lahendustega ja saada neile ka vahetut vastukaja. Algajale illustraatorile on see fantastiliseks platvormiks. Viimast TIKS peo plakatit näed siin:

Kas haarad TIKS peosarja plakatite puhul inspiratsiooni ka peost endast või paned kõik mõtted paberile?

TIKSu plakatitele peidan tihti viiteid peopaigale, esinejatele või korraldajatele endile. Kui pildil on pidulisi, siis suure tõenäosusega keerutab seal jalga üks või teine sõber-tuttav. Motiivid tulevad tavaliselt kas eelmistelt pidudelt või mõnd TIKSu edit'it Soundcloudist kuulates. Püüan tabada seda peenikest joont, kus pilt moodustab poiste ja tüdrukute muusika ning peoga ühtse terviku, kuid võiks toimida ka iseseisvalt näiteks postkaardi või raamitud pildina. (Minul ongi näiteks üks Kaspar Tamsalu plakat seinal, täpsemalt see. K.V.)

Sinu isikunäitusel saab näha vaid maale inimestest - kas oli keeruline teha see kitsas valik, mis jõuab sinna näitusele? On su näitusel ka mingi kindel kontseptsioon?

Näituse “Sünkroonist väljas” idee on mul kuklas idanenud juba päris pikka aega, kuid on samas erinevatel põhjustel ikka ja alati edasi lükkunud. Maalimine võtab aega ja me elame aina kiiremini liikuvas maailmas. Esialgne kontseptsioon ei säili ka muutumata kujul päris lõpuni. Neljas pildis olen kaardistanud mulle hetkel kõige aktuaalsema ja arhetüüpsemana tundunud suhtetüübid ja töö kestel sobitusid õiged näod õigesse rolli justkui iseenesest. Ka portreežanr sellisel kujul on meie peavoolu kunstis kerges paariastaatuses ja nii-öelda sünkroonist väljas kõvemate trendidega.

Kannustun päris palju teiste maalikunstnike loomingust. Neid nimesid on rohkem, aga näiteks Alice Neel ja David Hockney on oma eluajal parajaks timminud nii-öelda psühholoogilise portreežanri. Lucian Freud ning Francis Bacon lammutavad julgelt inimkeha plastika kallal. Need on aspektid, mis mind maalikunsti juures paeluvad ja reisides püüan neile alati silma peale visata. Oh, siis veel Edward Hopper ja Andrew Wyeth…

Oled alles sisenemas Eesti kunstimaastikule. Kuhu tahaksid jõuda ning kuidas paigutud siinsesse kunstiskeenesse?

Tahaksin eelkõige enda pere- ja tööelu omavahel sünkrooni saada. Seetõttu olen elaval kunstiskeenel suhteliselt passiivne tüüp. Samas leian ikka aega, et näitustel käia. Siis kui teised mõnele kultuuriüritusele minemas on, püüan mina mõnel tähtajal sabast kinni saada või joonistan niisama ning mõtlen järgmist plakatit välja. Ka lõunaks kohvikus maha istudes või siis, kui linnas ühistranspordis liiklen, püüan kaaskodanike iseloomulikke näojooni või hoiakuid visandiraamatusse talletada. Inimfiguur on ammendamatu motiiv kõigis oma variatsioonides ja ma leian sellest lõputult inspiratsiooni. “Sünkroonist väljas” näitusega tegin algust teemadega, mille juurde naasen veel, kuid enne järgmist näitust ootab mind ees palju tööd.

Kas illustraatori ja maalikunstniku ametid on väga erinevad?

Esmapilgul on nad tehniliselt ju päris sarnased, kuid sisuliselt siiski täiesti erinevad. Ütleme nii, et hea illustratsioon saab olla kunst, aga hea kunst on harva illustreeriv. Mulle meeldivad mõlemad ja kumbki žanr pakub palju väljakutseid.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: