Suri kunstiteadlane ja muuseumijuht Vaike Tiik ({{commentsTotal}})

Leinaküünal.
Leinaküünal. Autor/allikas: Liis Treimann/Postimees/Scanpix

13. märtsil suri silmapaistev kunstiteadlane ja muuseumijuht Vaike Tiik.

Vaike Tiik sündis 1921. aasta 22. novembril Järvamaal Paistevälja külas Miku talus, mida ta elu lõpuni pidas oma tõeliseks koduks. 1941. aastal lõpetas ta Tallinnas inglise kolledži, korraliku saksa keele omandas Teise maailmasõja ajal Riia raudteevalitsuses töötades. 1950. aastal lõpetas Vaike Tiik Tartu ülikooli kunstiajaloolasena, aastatel 1951-1952 oli ta Tartu Kunstimuuseumi vanemteadur, 1952–1976 direktor. 1957. aastast oli ta kunstnike liidu liige, 1971. aastal pälvis Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetuse.

Ta oli Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu auliige.

Kunstiteadlasena on Vaike Tiik käsitlenud XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse kunstielu sõlmprobleeme, koostanud näitusi ja katalooge, tema põhihuvi oli suunatud Ants Laikmaale. Ta on kirjutanud monograafia „Ants Laikmaa“ (1975) ning koostanud Laikmaa pärandist mitmed kommenteeritud kogumikud, kus kunstniku autobiograafilised artiklid „Mõteldes tagasi“ (1991), reisikirjad „Teelt“ (1996) ja sotsiaal-poliitilised sõnavõtud „Kas tõesti mina?“ (2001).

Suure panuse eesti kunstikultuuri on Vaike Tiik andnud Tartu Kunstimuuseumi direktorina. Tänu tema aktiivsele sekkumisele ei likvideeritud muuseumi 1952. aastal. Tiik suutis luua ühtse ja hästi toimiva kollektiivi: ta võttis tööle tagasi 1950ndate algul vallandatud Tartu kunstimuuseumi esimese direktori Voldemar Ermi, lahkuma sunnitud peavarahoidja Tuui Koordi ning mitte kusagil tööd leidnud teaduri Tiina Nurga. Tal oli oskust valida muuseumi ka võimekaid noori inimesi ja suunata neid just nende ande järgi.

Vaike Tiigi juhtimise ajal 1960ndatel korraldati muuseumis esimesed väliseesti kunsti väljapanekud ja tollaste edumeelsete noorte kunstnike loomingu näitused. Teadustöö andis kvaliteedi muuseumi kõikidele tegemistele, eelkõige haridustöös: näituse korraldaja koostas ka kataloogi, pidas tutvustavaid loenguid, juhtis ekskursioone, kirjutas näitusest meedias, aga ka teaduslikes väljaannetes. Tartu kunstimuuseumi töötajad olid Eesti kunstiajaloo esimese väljaande autorid. Direktorina teostas ta ennast kollektiivi kaudu: alles paar nädalat tagasi meenutas ta uhkusega Tiina Nurga ja Eha Ratniku väitekirja.

Vaike Tiigi ajal loodi muuseumi juurde kujutava kunsti kaugõppekursus (1959), rahvaülikool (1960) ja Anton Starkopfi ateljeemuuseum (1972), hakkasid ilmuma muuseumi teaduskogumikud „Almanahhid“ (1964, 1967, 1972), alustati Tartu kunstnikest filmide tegemist.

Pärast pensionilejäämist tegutses ta aktiivselt Tartu kunstnike liidus. Vaike Tiik ei olnud mitte ainult nõudlik juht, vaid tema ettevõtmisel korraldati Tartu kunstnike liidu vaimukad aastalõpuballid, iseäranis toredad, kui peojuht oli Ülo Vilimaa. Vaike Tiigi üks viimaseid edukaid projekte oli Starkopfi preemia asutamine 2002.

Mälestades suurepärast muuseumijuhti ja kunstiajaloolast, avaldame sügavat kaastunnet tema omastele.

Vaike Tiigi ärasaatmine on reedel, 18. III kell 12 Pärnamäe krematooriumis.

Toimetaja: Merili Nael



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: