Arvustus. Teater või teraapia ja sotsialiseerumismängud? Või mõlemat? ({{commentsTotal}})

Jan Martens
Jan Martens Autor/allikas: Vaba Lava

Uuslavastus

"Tavalised inimesed. Tallinna versioon"

Kontseptsioon Jan Martens
Lavastajad Jan Martens ja Lukas Dhont
Kunstiline tiim Yanna Soentjens, Maarten Dekort, Steven Michel, Kimmy Ligtvoet, Laura Vanborm jt

Esietendus 18. märtsil Vabal Laval.

Rongiga Vaba Lava teatrisse sõites kohtasin peotujus tuttavaid kunstnikke, kes olid teel sünnipäevale: "Aa, Peeter, me leidsime juba rongist tuttavaid, kes tulevad sünnipäevale kaasa, äkki tuled ka?" Seltkond oli sünnipäevatujus, kenad riided seljas, lilled ligi. Ma polnud kutsujat tüdrukut aastaid näinud. Ta on illustraator, võttis just mitu aastaauhinda. Äkki oleks hea temaga lobiseda: "See on hea plaan. Tahaks tulla!"

"Tule..."

"Aga ma lähen teatrisse. Pean sest kirjutama. Kui ei lähe, äkki rohkem ei saadetagi."

Jõudsin teatrisse, kus vaatasin tunde, kuidas inimesed, kes polnud näitlejad ja kes olid kahe nädala jooksul teinud kontakteerumisharjutusi, viidi laval publiku ees kokku neile tundmatute inimestega ja siis nad vahetult enne etendust kätte antud stsenaariumi järgi mõne minuti jooksul, mõnikord kinnisilmi, püüdsid kontakti leida, tutvuda. Teineteist kombates, kallistades, koos maas püherdades, mõnd üksikut fraasi vahetades. Neile olid selgeks õpetatud mõned suhtlemismängud, mida varieeriti.

Pinge püsis hästi, igale etteastele anti aega, liikumine oli keskendatud, polnud rabedust ega kiirustamist, ehedad pausid enamasti kandsid ja saalis oli vastuvõtt soe. Kohati naerdi. Mulle meenus, et paus pole peatatud, vaid kuuldavaks tehtud aeg (mu õps teatrikoolist ütles nii) ja seda seal juhtus.

Ma olin mõnda aega nõutu. Olen taolisi usaldus- ja sotsialiseerumismänge erievatel workshop'idel kaasa teinud aastaid. Neid armastatakse nii grupitöö- kui draamakoolitustel. Osaleda on tore. See on nagu kes-aias-mäng lasteaias, kui saad ilusale tüdrukule käed pihale panna ja ta ringi sisse lükata. Või pimesikumäng kuskil sünnipäeval, kui kombates peab ära arvama, kes on suletud silmi kinni püütud. Ootamatu füüsiline pimekontakt.

Aga ma pole iial taolist teinud teatripubliku ees. Või ise võõrana pealt vaadanud. On see midagi piilumisele sarnast? Lubatud vuajerism? (Nagu telesaadetes, kus inimesi suletud ruumis ööpäevad läbi jälgitakse?) Kas tahaksin pealt vaadata, kui mu laps oma lähedase sõbraga silitusi vahetab? Ehk jah, kui nad ise tahavad? Või kas tahaksin, et mind vaadataks pealt, kui lähen pimekohtingule? Ehk lepime enne kohtingut kokku, et paneme oma kokkusaamise feisspukki üles?

Elu kisub sinnapoole, et varsti eksponeeritakse netis arstilkäike, suremist ja sündi. Kõike intiimset. Vaadake, sõbrad netis, kuidas meil samal õhtul kohatud kaaslasega eile öösel vahekord välja kukkus! Kas pole põnev! Ise tegime selfi, aga unustasime kaamera vahepeal ära!

Ja ehk polegi see halb või hea etteantult, aga võib-olla mõlemat. Meile on vaja head lavastajat, kes õpetab tundmatuga avalikult kohtuma või Zuckermani, kelle meeskond töötab välja reeglid, mida feisspukki üles panna tohib ja mida ei. Teisiti me ei oska.

Intiimse eksponeerimine publikule on moes. Samas väga kontrollitud viisil, et asi ei läheks käest ja pinge püsiks. Eestis ollakse tihti laval alasti, seksuaalvahekordi vist veel pole eksponeeritud, kuigi see pole ju maailmas midagi uut. Kuhu edasi? Ma ei tea, kas piiri ongi. Vist ei ole. Kas peaks olema? Ma ei tea.

Mis see kohtumismängude pealtvaatamine annab, kui minu kohtumine piirdub piilumisega pimedast saalist? Murdsin tükk aega pead ja silitasin kaaslase jalga.

Mu kaaslane tüdines ruttu. Ta ei saanud aru, miks saal on elevil, miks naerdakse ja plaksutatakse, kui laval kaks inimest, silmad kinni, teineteist (ülilimiteeritult) puudutavad ja patsutavad. Puuted tohtisid minna piiratult isiklikuks, võis puudutada pluusi all kõhtu või näpuotsaga nägu, võis partneri abil ronida talle (ta lõnksus jalgupidi üles kribides) kaissu. Aga selge oli, et inimesed olid ise valinud, milliseid liikumisi nad kaasa teevad, millise lähedusega on nõus, ja kui keegi soovis rohkemat, siis oli füüsiline lähedus mängureeglitega vaos hoitud.

Kohtud tundmatuga küll, aga teatud piires. Aga nii kohtun ma tundmatutega ju iga päev, kuigi reeglid on teised. Ja keegi ei soovigi, et ma lähen trammis kallistama või näpuga ninaotsa katsuma. Ja ega me seda vist ei muuda. Me ei saa öelda, et on paha, et me nii ei tee või et peaks tegema.

Olgu, kui on raske suhelda, on kasulik taolistes vabastavates mängudes osaleda. Aga mind üllatas, et sest saab etteaste.

Võibolla mu virin tuleb sellest, et peagi sain ma aru, miks publik on nii empaatiline ja soe. Lavalt käis läbi ligi viiskümmend osalejat tundmatutega kohtumas. Ja saalis istusid valdavalt nende sõbrad ja sugulased, kes erutusid, kui nägid oma lähedast esimest korda laval ja veel pimesikusituatsioonis võõrast inimest kompimas ja siis publikule kummardamas. Muidugi sa plaksutad siis soojalt. Ja kahesajakohane saal tuleb toredat publikut täis. Au ja kiitus! Projekt töötas. Aga kas sotsiaal- või teatriprojekt? Või siiski mõlemat?

Ma olin üks väheseid, kes oli saalis võõras. Tundsin ma end väljajäetuna, mitte mängu võetuna? Ei, mitte seda. Ma sain lihtsalt aegamisi aru, et olin sattunud servapidi teiste inimeste mängu, ja mängijad ei olnud vaid laval, aga ka saalis. Ja ma ei teadnud oma positsiooni, rolli.

Ah jaa, osa etendusest oli installatsioon kõrvalruumis, kuhu lavalolijad olid välja pannud oma telefonid ja igaüks võis neid minna sirvima. See tegi nõutuks. Ma pole kellegi teise telefonisisu siiani lapanud. Ega andnud kellelegi oma telefoni läbi uurida. (Meilboksi olen teistele vahel avanud ja sest on tulnud ka segadusi.) Jah, aga mõte poleks paha, ehk võin mängida kuskil kaasa mängu, kus kõik annavad teistele oma telefone. Näiteks kas või sealsamal kunstirahva sünnipäeval võinuks, kuhu ma ei läinud ja kus oleksin ehk ise saanud osaleda spontaansetes suhtlusmängudes, mida nüüd vaatasin kõrvalt. Tõsi jah, need mängud olid väga tuunitud ja orkestreeritud ja kindlad raamid aitasid inimestel avaneda. Kui mängureegleid pole, läheb mäng tihti käest. Pereeelus läheb iga päev mäng käest. Õpi ja harjuta, kui palju tahad.

Etenduse lõppedes tehti pilti ja patsutati lavastajat. Ja ma sain aru, et saali olid jäänud ka publikuks valdavalt need, kes oma etteaste olid ära teinud või nende lähisõbrad. Aga see oli korraga üks suur punt õnnelikke ja lähedaseks saanud inimesi. See oli võimas asi pealt näha. Asjal oli sügav mõte. Näiliselt minimalistlikud, püünele ja proževalgusse tõstetud, eksponeeritud spontaansed intiimsused liitsid osalejad ja tegid õnnelikuks. (Jah, aga kas sama toimiks samade inimestega ka korrates? Kas mängu ehedus püsiks?)

Tükk oli läbi, mu kaaslane oli mu õla najal tukkuma jäänud, ma ei raatsinud teda äratada. Me istusime võõrastena veel tükk aega tühjaks jäänud toolireas. Oli tore olla kaheksi üksildased ja võõrad. Mulle meenus, kuidas mu õps teatrikoolist kiitis, et vahel ta läheb üksi öösel tühja teatrisaali istuma ja küll on hea seal üksi olla.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: