Mulje. "Ravemachine" võttis hingetuks ({{commentsTotal}})

"Ravemachine" Autor/allikas: Pressimaterjalid

Lavastus

"Ravemachine"

Idee Doris Uhlich

Koreograafia Michael Turinsky & Doris Uhlich
Tantsijad Michael Turinsky ja Doris Uhlich

Vabal Laval 26. ja 27. märtsil

Vabalaval etendus "Ravemachine", see võttis hingetuks nii tantsijad kui ka minu teatrikülastajana. Esimesed kümme minutit tundsin, kuidas klomp tekkis kurku ja hing tahtis kinni jääda. Pinge muudkui tõusis nii muusikas, laval kui minus. Pisaraid tagasi hoida siiski ei õnnestunud. Laval toimuv viis kaasa ja pani mõtlema. Ratastoolis inimesele mõjus muusika samamoodi kui igale teisele inimesele, see rütm tungis igasse keharakku ja sundis liigutama. Muusika ja selle rütm mõjutab meid kõiki. See oli tung liikumise ja vabaduse järele. See aitas tal pääseda ja olla selles hetkes, unustades kõik. Jäi ainult muusika ja torm hinges ja kehas.

Meis kõigis pesitseb see, ühel rohkem, teisel vähem. Meie instinktid, mis meid edasi viivad. See oli kui ürgne kutse – joosta, liikuda ja ellu jääda. Kui palju inimesi hüppab igal aastal end suplema minnes ratastooli, kui palju inimesi jääb ratastooli avariide tõttu. Kui palju haiguste ja õnnetuste läbi. Nad kõik on olemas, kuid me ei märka neid. Kujundid, mida Doris Uhlich kasutas: erkroosad saapad kõrged kui kargud nendega kõndides, hüpates ja kukkudes. See oli ohtlik ja kõhe. Rõhutades ja tuues esile kontraste ja erinevusi inimestes. Ja lõpuks ratastoolis avas ta oma juuksed, pikad karvad katmas üleni nägu. Näota inimene, kellest näeme ainult tema erkroosasid jalgu, tema puuet, süüvimata ja vaatamata talle näkku, kuulamata, mis on talle tähtis ja mida ta mõtleb. Mis on tema unistused. Ta mõtleb samu mõtteid, talle on tähtsad samad asjad, et teda märgataks, kuulataks ja tunnustataks. Ratastoolitants läbi pisarate, näidates inimese suurust ja jõudu saada hakkama ja ennast ületada. Et teda ei haletsetaks, vaid mõistetaks ja saadaks aru, et erkroosalt allakriipsutatud puue ei muuda midagi, soovid on samad ja püüd armastuse ning tunnustuse järele.

Etenduse lõppedes kuulsin kedagi lausuvat: küll see näitleja mängis hästi puudega inimest. Appi, kui õõvastav. Mis mõttes, kui pimedad me oleme, kui mõistmatud. Aga samas oli see suurim tunnustus ratastoolimehele. Ta tantsis nii, et see tundus võimatu ja süda tahtis välja hüpata. Mul on äärmiselt kahju, et ma ei näinud etendusel ratastoolides inimesi ja nende lähedasi, see oleks neile ohtralt optimismi ja elutahet andnud. Kui inimene jääb õnnetuse või haiguse tõttu ratastooli, ei suuda ta sageli kohaneda ja kibestub. Ma mõistan seda loomulikult, miks tekib kibestumine, aga see etendus näitas, et on ka teisi väljapääse.

Tihti on inimene rohkem lõksus oma peas kui lõksus füüsiliselt.

Kui sul on silmad, mis näevad, kõrvad, mis kuulevad ja käed ja jalad mis liiguvad ja kannavad, siis on sul vabadus, sa ei tohiks viriseda. Naudi päeva ja ela nii, et sul ei oleks kahju raisatud ajast. Maailm on imeline ja ka kõik erisused selles. Kurb oleks kui astuksime kõik ühte jalga ning kõnniksime rivisammu - vasak, parem. Rohkem tolerantsust ja mõistmist.

Sügav kummardus tantsijatele: Austria koreograafile Doris Uhlich ja ratastoolimehele Michael Turinskyle.

See oli suurem kui tavaelu, pani mõtlema, liigutas hinge, lõhkus piire ja purustas iganenud arusaamu.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: