Jürgen Rooste: Kapsaste uus tulemine ({{commentsTotal}})

Koidu 84 elanik Peeter Sauter
Koidu 84 elanik Peeter Sauter "OPi" võttel Kapsaste raamatukogus. Autor/allikas: Antti Häkli

31. märtsil kell 19 avatakse Uues Maailmas, Koidu 84, taas Kapsaste kultuuripesa.

Ma kolisin Uude Maailma koos oma emaga vist aastal 1997, me perel oli selja taga just raske lahutusprotsess, ja see lihtsalt jäi nii, kuidagi juhtus, et mina ja ema jagasime elamist ja mina läksin Pedasse õppima.

Mul vedas, muga samale kursusele sattusid õppima Ivar Sild, Wimberg, Veronika Kivisilla jpt, mind õpetasid Mati Hint, Toomas Liiv, Jaanus Vaiksoo, Martin Ehala, Pärt Lias jpt.

Siis, 2001 lõpul, kui olin juba noor isa (mu tollane naine oli ka pedakas ja eestifill), aga elasin ikka veel oma noore perega koos emaga (ta on kõige toredam, aga kõige kurjem ja raskem, kellega koos elada), leidsin tänu saarlasest kirjanikule-rokkarile Tarmo Tedrele oma pesa kirjanike liidule kuuluvas majas Koidu 84.

Me olime sääl esimesed kollid, enne meid oli vist majas elanud Indrek Hirv, aga tema sõrajälg oli väiksem. Meie hakkasime kohe kollama ja möllama. Meie tõttu sai tollest kirjanike maja, meie kaudu imbus sinna poeete juurde.

Ühel hetkel kolis mu vastaskorterisse Marko Martinson, ma nägin ta kola ja kraami sääs ka kitarri. Me hakkasime kohe klappima-riimima, ja pole üksteisest tänini lahku saanud, see armastus ei ole lõppenud.

Marko lõpetas vahepääl EHI kultuuriteooria eriala, on töötanud aastaid ümber maailma juhutöödel ja kokana, mängind kitra mitmes mu bändis, ja avanud neil päevil taas Kapsaste ehk Uue Maailma uksed.

Varem või hiljem kolisid samasse majja ka mu naaber-kogu-eluks Kalju Kruusa (üks mu lemmikluuletaja üldse, parem kui Shakespeare kindlasti, aga me enam kõrvuti tegelt ei ela), ning üks metsikumaid-rahutumaid poeete Eestis üldse: Ivar Sild, inimene, keda ma elu lõpuni ei jäta!

Nii et võib öelda: olen elanud ses majas oma lemmikkirjanike ja -muusikutega.

Koidu 84 oli toona ärev, mäletan, klõmmisime Tarmo Tedre köögis kitarri ja ta üle-80-aastane naabriproua tuli ühe paiku paluma, et oleksime vaiksemalt. Visa Saaremaa poeet küsis, kas proua on huvitatud enamast (mitte nende sõnadega), mille pääle too kärmelt oma korterisse taganes, minu toel. Kurjade-kadedate nooremate naabriprouade veenmise pääle esitas vanake järgmisel päeval ka politseile avalduse vägistamiskatse pääle, misasjus mina pidin vähemasti suuliselt tunnistusi andma, sest tõesti, kedagi vägistada ei üritatud.

Vaikselt tekkis kõrvale (säälsed pätid olid mul korra isegi tellisega akna sisse visand) Uue Maailma Seltsimaja: mu sõber, vana koolivend, tõeline inimmootor Erko Valk, oli tolle üks vedajaid, nii et isegi, kui ma ise "Vaeste Kirjanike Majast" lahkusin, olin aastaid nii sääl kui kõrvalmajas teretulnud semu ja joomakaaslane ja poeet. Jaan Tootsengi hakkas tollal kandis hängima ja võttis aastate jooksul üles materjali, mille kohta võin vanduda (kriitik Olev Remsu väitis, et see on näideldud jne), et see on tõesti nii sündind. Uue Maailma film pälvis auhindu, kant ise tähelepanu ja armastust (festival kasvas väiksest hullupeost kahjuks korralikuks linnakultuurifestariks, seda hulluse-vabaduse hõngu on sääl nüüd kõvasti vähem, aga kogukonnatunnet ja linnaruumilusti ehk rohkem, kui see ka mind nii ei paelu), olen sattund sääl mõnele elu ilusamale kontserdile üldse (ja ise ka laval halvasti laulda üürand).

Igatahes. Uue Maailma Seltsimaja (Koidu 82, nüüd Kohalik söögikoht) oli mingil hetkel mu teine kodu. Sinna kutsuti veel rohkem politseid, kui meie vanasse majja, sääl oli tõeline hipikogukonnatunne (naabertänava kurja prouat, kes aina politseid kohale mahitas, kutsuvad tüübid tänini legendaarseks Videviku Vituks).

Sääl kirjutasin ma mõned oma paremad luuletused-laulud ja sõbrunesin Erki-Andres Nuudi ja veel mõnegi muusiku ja poeediga.

Vennad Kaevatsid olid ka kogukonda kolind, luule lokkas...

Ma ei tea, kui te olete "Uue Maailma" filmi näind, te teate. Pea kõik tollase liikumise kesksed figuurid on säält lahkunud. Mõnest saand tippametnik riigistruktuuris, teisest niisamatasainimene, kes ikka veel võimsa energiaga.

Praegu elavad või peaaegu elavad Koidu 84 majas eesti kirjanduse tõelised tipud: Jaan Pehk, Olavi Ruitlane, Andrei Hvostov, Peeter Sauter, otsapidi ikka ka Kaevatsid.

Ja Marko Martinson, poeet praelabida ja kitarriga, on sinna tagasi kolinud. Vähepääl pesitses sääl ka uus bettialver, Eda Ahi...

Aastaid tagasi algatet raamatukogu-klubi Kapsad, kus magi mõnigi kord raamatuid lugend või pirukaid söönd või niisama tudund, on taas ellu puhutud. Ning 31. märtsi õhtul on ametlik avamine.
See on värske fiiling, uus raund. Aga mul pole vähimatki kahtlust, et kohalikud hullud ja ülelinnaboheemid sääl jälle pesitsema-peotsema hakkavad. See on uus Kapsaste aeg, Marko Martinsoni ja tema kamba aeg. Las ma näen seda nii. Kes too uus kamp on, räägin juba teinekord, kui mahti saan. Aga praegu tõesti: osake mu vaimsest lapsepõlvest on justkui taas ellu ärganud.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: