Sõrmuste emand – Ita Ever 85
Täna saab Eesti teatri üks uhkusi, näitleja Ita Ever 85-aastaseks. ERR kultuuriportaal ühineb õnnesoovidega.
Simon Gray “Finaal”
Lavastaja: Roman Baskin
Esietendus 7. veebruaril 2016
Ita Everi juubelilavastus ja 134. roll Eesti Draamateatris
Fortes kõlav Bachi fuuga d-moll, sellega põimuv ja võistlev laste kisa. Lava valgeneb aeglaselt, kesklaval asuvale uksele ilmub Ita Everi Daisy. Liigub käbedalt, peaaegu pooljoostes lava vasakut serva raamiva klaasveranda juurde. Seisatab. Ja hõikab siis üle Bachi ja lärmi aeda: "Henry – Henry kullake – las nad hoiavad siit eemale – päris eemale – akende pärast – oh, nad ei kuule –..."
Ita Everi hääl on ainukordne, jõuline ja legendaarne. Ta võib rõkatavalt, trilleritega naerda, kõuekõminal kärgatada, jõuliselt sosistada. See hääl on vahel suursuguselt võimas. Või tasaselt mõtlik. See võib olla "Nukitsamehe" nõiamoori krigisev crescendo. "Pilvede värvide" Ema Anna pehme ja mõtlik toon, kui ta kuhugi saali- või elusügavusse vaadates vaikselt küsib: "Mis on sinu meelest ilus olnud?" "Reameeste" leivaraasukesi nokkiva Nasta kiiksuv tämber. Või Pirandello Proua Frola väärikalt vaoshoitud pöördumine publiku (või oma väimehe) poole: "Meil kõigil on oma nõrkused..."
Registrite paljus, oskus ja tahe otsida tegelasele iseomast, ainukordset kõnemaneeri ja tonaalsust. Ning lõpuni minev tehniline nõudlikkus. Everit on kuulda ka kolmandale rõdule. Tema sõnadest saab aru, sõltumata sellest, kas need on esitatud sosinal või kriisates.
***
"Näitlejad on üldiselt väga paindlikud ja harjunud imagot vahetama. Nad võtavad kaalust alla ja juurde, kunstlikult või päriselt; nad muudavad hääletämbrit ja juuksevärvi nagu kameeleonid. Aga enamik neist ei suuda vahetada mängukiirust. Ühed on püsimatud nagu elavhõbe. Teised rühivad mõõdetud aeglusega," on öelnud Alan Ayckbourn.
Ita Ever on kiire näitleja. Liikuv ja vilgas muidugi ka, aga just üleminekute nobeduses, reaktsioonide täpsuses, meeleolumuutuste hetkelisuses. Ka julguses ja ulatuses. Ju seepärast on kriitikud öelnud, et Ita pritsib üle.
"Finaalis" lajatab end purju joonud ja diivanile laiali laotanud perepoeg Benedict (Mait Malmsten): "Tahtsid meie ema olla, eks, nänn? Meie ema koha üle võtta?" Everi/ virtin Daisy reaktsioon on momentaanne. Daisy hääl, mis veel eelmises repliigis tõtlikult kädistas, on Beni avameelsele süüdistusele reageerides registri võrra madalam. Mänglev-lõbusa tooni asemel on järsku külm ja kalk. Kärmete, justkui pidevalt kolme punktiga lõppevate või lõpetamata jäävate lausete järel räägib Daisy nüüd hakitult. Lühikeselt. Sünkoopselt: "/.../ tema kohta. Teadsin ma. Ei saa ma iial üle võtta. Eks ju, Jasper."
***
Roll algab jalgadest, olevat öelnud Jüri Järvet. Ita Everi Daisy kõnnak ja liikumisjoonis on kui selle tähelepaneku elav illustratsioon. Käbe virtin tundub laval liikuvat peaaegu pooljoostes, tantsisklevalt. Tema pika kleidi sabad on pidevas liikumises.
Esimene järsk muutus Daisy olekusse tuleb pärast Benedicti süüdistust (tahtsid meie ema olla!): Daisy kangestub hetkeks; ja järgmiste repliikide ajal on tema samm poole aeglasem, ehk ka väsinum kui enne.
Ja siis tuleb abiellumisstseeni ettekanne, teenijannast on saanud perenaine: teate ootamatusest tardunud perepoegade-abikaasade pilkude all teeb Everi Daisy kungingannaliku poolkaare ümber kogu mängupinna. Tema samm on nüüd pikk ja kõnnak mõõdetult aeglane. See on ennast kehtestanud primadonna etteaste.
***
"Finaali" finaal. Dekoratsioonid on kadunud. Vaataja ees on tühi lavaruum ja vabalt vohavat inglise aeda kujutav horisont. Eeslava paremas servas istub tugitoolis kontaktitu Jasper (Aleksander Eelmaa). Tagalava keskel, suurele perele kaetud teelaua ääres, on Daisy üksi. Rühikas elegantne daam. Daisy Spencer, ainus Simon Gray tegelastest, kes sai oma tahtmise.
***
Kümme aastat tagasi ilmunud Ita Everi elulooraamat kannab pealkirja "Elu suuruses". Everi näitlejaraamatu pealkiri saaks olla vaid "Üleelusuuruses". Sest Ita Ever muutub suureks laval. Tema hääle modulatsioonid, liigutuste ulatus, mõnu suure lava valdamisest loovad täiusliku illusiooni. See on näitleja moondumine. Alles "Finaali" lõpukummarduse hetkel, mil eeslaval on kõrvuti Mait Malmsteni Benedict ja Ita Everi Daisy, taipad saalis, kui pisike on Ita Ever elusuuruses. Toosama tilluke punapäine estonka GITISe treppidelt, keda kirjeldab Panso.
***
"On näitlejaid, keda mäletad pausis, hingevõtvas vaikuses, on neid, keda mäletad lustakas hoos, sädemeidpilduvas üleviskamises," alustas Voldemar Panso portreed Liina Reimanist. Ita Everis, Liina Reimani sõrmuse kandjas, on olnud kõike – hingevõtvat vaikust, embusest rebitud armastust, hulluksajavat hingevalu. Aga ennekõike seda lustakat, sädemeidpilduvat ja üleviskavat hoogu. Ka 85-aastasena, oma 134. rollis koduteatri laval. Ja kõige kaunimalt isiklik portree Everist on mu meelest Mikk Mikiveri 1985. aastal vändatud tagasihoidlik telefilm "Olete te õnnelik, Ita Ever?".
P. S. "Finaali" autor Simon Gray oli osav kriketimängija ja andunud kriketifänn. Ka näidendi pealkiri – Close of Play – pärineb kriketiterminoloogiast. Ja see ei tähenda sootuks lõppu. See pole isegi turniiri lõpp. Close of play on vaid ühe mängupäeva lõpp.
Tippvormis Ita Ever väärib siin ja praegu aina uusi võimsaid rolle. Niskamäe vanaperenaine. Proua Alving. Bernarda Alba. Aga pole vähimatki põhjust seda rida klassikaga piirata.
Toimetaja: Valner Valme