Arvustus. Näitlejaandest pimestatud
Uus film kinolevis
"Päikesest pimestatud"
Lavastaja: Luca Guadagnino
Osatäitjad: Ralph Fiennes, Dakota Johnson, Matthias Schoenaerts, Tilda Swinton
8/10
"Päikesest pimestatud" on küllalt väikese kaliibriga film (tähenduses, et tegu pole mingi Hollywoodi kassahitiga), mis vaevalt üldse mu silmapiirile sattunuks, kui ma Sõpruses juhuslikult selle treilerit näinud poleks. Reklaam tundus huvitav: sisu see eriti ei reetnud, kuid tegu paistis olevat muheda karakteripõhise draamaga, milles pealekauba hunnik võimekaid näitlejaid kaasa lööb. Intuitsioon ei vedanud alt ja treileri põhjal tehtud eeldused osutusidki tõesteks.
On teada, et puhtalt heade näitlejate arvelt ei anna teha head filmi, kuid "Päikesest pimestatud" näitab selgesti, et andekas cast suudab pelgalt korraliku stsenaariumi kaamera ees suurepäraseks mängida. Ralph Fiennes, Tilda Swinton, Matthias Schoenaerts, Dakota Johnson – ma ei oska isegi päris kindlalt öelda, kes neist siin kõige eredama leegiga särab. Fiennes ja Swinton on veteranid – nende meisterlikkus ei tohiks enam kedagi üllatada (kuigi mõlema rollivalik on mõneti paras väljakutse) –, aga Schoenaerts ja Johnson, märksa nooremad tegijad, ei jää eelnimetatutele sugugi alla. Esimestest momentidest saab selgeks, et peanäitlejad mitte ei kehasta tegelasi, vaid ongi nendeks täielikult saanud, ja sellist naturaalsust on kinolinal äärmiselt tore näha. Enamik filmi võlust lebabki karakteritevahelise keemia peal, kuid seda on küllaltki keeruline pahaks panna, kui nimetatud keemia nii ehtne ja vahetu on.
Sellest tulenevalt tunneb kogu näitlejateansambel ennast väga vabalt: seda nii kaalutletud rollisoorituste põhjal hinnates kui ka otseselt füüsilisel tasandil. Kel alastusega moraalsed probleemid, peaks filmi kiiremas korras oma huviorbiidilt minema kihutama, kuna sellega siin tõepoolest ei koonerdata. Samas on kogu krempel üles võetud küllalt kunstiliselt, nii et millegi labasega siin kindlasti tegemist pole – pigem loodetakse edasi anda lõunaeuroopalikku vabameelsust (tegevustik leiab nimelt aset Itaalias) ja seeläbi sobilik õhkkond luua. Kusjuures 2015. aastal oli vibe'i poolest sarnaseid filme veelgi: prantslaste "Segadusehetk" ja Angelina Jolie lavastatud "By the Sea" meenuvad esimesena. "Päikesest pimestatud" on minu silmis kolme seast terviklikuim teos.
Sisulisest poolest mingit erilist komplekssust ei pakuta, aga mina seda isiklikult puudujäägiks ei pea – tegelaste käitumist ja tundeelu on hoopis pingelisem ja puht inimlikul tasandil põnevam jälgida. Eriti kui seda nii meisterlike näitlejate kehastuses nautida saab. Pealekauba taotlebki stsenaarium realistlikkust ja ühe tavalise puhkusereisi kohta on filmis niigi palju sündmusi. Võib-olla on lugu ülesehituslikust aspektist vaadatuna tõesti pisut liiga laialivalguv ega liigu tervikuna ühe eesmärgi poole, aga sel remargil pole tegelikult erilist väärtust, kuna sisu on teadlikult inimemotsioonide ja stiili järel tagaplaanile jäetud.
Minu vaimustust pärsib pisut asjaolu, et tegemist on ühe ammuse prantsuse filmi uusversiooniga – millegipärast tunneksin ennast hoopis paremini, kui film, mis mulle meeldib, originaalstsenaariumil põhineks –, aga tegelikult pole sel erilist vahet, kuna süžee on sedapuhku nagunii teose kõige kesisem külg. Minu jaoks seisneb loo positiivseim varjund selles, et filmi lavastanud Luca Guadagnino võtab järgmisena ette Dario Argento "Suspiria" uusversiooni väntamise: kui mees säärase väikesemõõdulise draama nii pingeliseks muutis, siis võime vaid ette kujutada, mida ta õudusfilmiga teha suudab.
Toimetaja: Jaanika Valk