Arvustus. Magamistoahaldjas Iiris
Uus plaat
Iiris
"Hope" (I Love You Records)
7/10
Ma mäletan, et mõni aasta tagasi esimest Iirise plaati "The Magic Giftbox" ostes tundsin end isegi pisut piinlikult. Soetaks nagu täiesti tavalist popp-plaati, mis polnud üldse minule omane - küsisin isegi vist kassas hetkeks endalt, et mis mul viga on, nii palju toredaid teisi plaate on poes riiulil. Ma ei kahetse aga siiani seda ostu, sest sellel plaadil oli Eurolaulul tuntust kogunud avrillavignelikust pop-punk tšikist saanud dünaamiline muusik, kelles segunesid korraga metshaldjad, Björk ja Siiri Sisask. Raadiohitid vaheldusid kiljuvalt läbilõikavate hüperballaadidega. Nagu siin nõukogudejärgses Eestis ikka öeldakse: "Kõlas nagu välismaa."
Samamoodi tõusvas joones läks ka 2013. aastal ilmunud EP "Chinaberry Girl", millel Iiris kõlas küll maisemalt kui varem, kuid ta oli liikunud võimsamatele elektroonilistele helimaastikele, kus tema taltsutamatu isiksus oli ehk pisut kammitsetum, kuid salapära oli samavõrd säilinud. Pärast seda jättis ta aga kodumaa selja taha ning siirdus Londonisse, kus hullumeelne metshaldjas ronis teki alla peitu, tõmbas kardinad ette ning tegi otsekui salaja muusikat. Magamistoahaldjas paotas uue neljaloolise EP-ga aga pisut ust sellesse salamaailma.
See on üks äärmiselt ilus maailm. Iirise uus muusika on pisut laisk, kuid sealjuures täielikult kaalutletud. Selline paksudes lillelistes froteesokkides tehtud muusika, mis on valminud istudes keset pisut sassis tuba ning andes kõik enda hingest. Ja selle mässava tüdruku ning poppkarakteri seest ei tule midagi hullumeelset - see hing on hoopis vaikne ja valust õrnalt värisev, millele tahaks pai teha ja õrnalt kaissu võtta. Tõsi, me näeme pisut jungle'it ("Iridescent Love"), aga ta on kasutanud Goldie "Timelessile" omaselt tantsumuusikat hoopis teise tegurina ehk pigem nagu valusa ja haavatava kui joviaalse ja tantsulisena.
Võrdlusena meenub Maria Minerva, kes samuti kodumaa seljataha jätnud ning teki alla roninud. Kuid tema jääb kuulajast palju kaugemale, tema muusikat võime õrnalt-õrnalt kuulda vaid tänavale ning aimata, milline ta on. Iiris on enda muusikaga kuulaja ees uuel plaadil alasti ning ei varja endast midagi. Tema vokaal heliseb vaikselt ja püüab kuulaja lõksu. Aga need on mõnusad ahelad, kus oleks hea meelega edaspidigi.
Väga lubav lühike sissevaade areneva poppmuusiku loomingusse. Jään põnevusega järgmist kauamängivat ootama.