Mulje. Üks samm hullumeelsuseni
Restorani Merineitsi koguneb rahvas vaatama N. Gogoli / K. Shahmardani "Hullumeelse blogi". Huvi on suur. Kuna algmaterjal on igal ajastul aktuaalne – väike inimene oma nõrkuste ja unistustega. Milline on lähenemine? Pealkiri tõotab lähenemist Webi-ajastule omaselt. Ja nii ta algab, lavakujundus on minimaalne: keset valget lava on üks WC-pott ja mõned rullid tualettpaberit.
Üllatav, millegipärast ootasin ma pruuni ülikonda. Aga hall sobis suurepäraselt, täiesti ilmetu, massi sulanduv. Ning siis tuli ekraanile Googel, lükates mõtted liikuma. Googel tavalise inimese elus ja tema tähtsus. Kõik mida vajad: doktor Googel, sõber Googel, abiline Googel, meelelahutaja Googel jne.
Algas väikese ametniku lugu, kes kadestab kõiki, kel on kogu aeg millestki puudu, kes näeb ainult halba. Ja kes iga pisima närvipinge peale tabletipurgist abi otsib. Jälle need tabletid, kui kerge on jääda nende võrku, Xanax, Imovane jne. Igaks juhuks tuleb võtta üks tablett. Kujutelm, et see lahendab probleemid, kahjuks ei tööta: iga korraga vajus see habras inimene järjest sügavamale oma hullusse. Oma väljamõeldud maailma. Ja seal ta seisis WC-potil püsti käed laiali nagu ristilöödul, pikk vari valgel seinal. Igaühel meist on oma rist. Oleme risti löödud enda hirmude, kadeduse ja väikluse poolt.
Meie kangelane kannatas, kuid ei leidnud väljapääsu. Lõpuks sai tema oma tolmumantlist talle hullusärk. Nuhkiv, kadestav, naabrit vihkav, ülemustega lipitsev, armastust otsiv, ülemuse tütrest unistav ja kõike vihkav, ise ka ei tea, mida ta tahab. Põhiline on olla kuningas, unistada võimust, kuidas kõik alluvad kuningas Lembitu II–le. Sõnade ja tunnete virvarr, kõik läbisegi tunded, unistused, fantaasia ja tõelus. Võõraviha, viha kõige vastu, mis erineb. Tilluke piiratud arg inimene, ametnik, käsutäitja, kes unistab piiramatult võimust. 42aastane mees, kel puudub pere, kelle ainus unistus on võim, jah, aga aeg läheb omasoodu. Ületöötamine, jooksmine ja sehkendamine, eesmärgita rähklemine, püüdes midagi tõestada. Kui paremat kuulajat ei ole, siis kasvõi koerale.
Ja siis lõppes kõik – hullumajas. See näidend on toodud suurepäraselt kaasaega, osavalt valitud kujundid ja märgid. Eriti rõhutatud tabletipurk iga väiksema erutusseisundi korral, jälle tabletid, ja nii see läheb, algul üks ja siis edasi. Kui nõrk ja õrn on inimene ja kui kergelt võib jääda iseenda lõksu. Hullumaja on täis tablettide ülesöömisest nirvaanasse jõudnud kuningaid. Inimesed, mõelge enne kui panete tableti suhu, miks te seda teete, kas harjumusest, soovist elada tuimemalt, mitte põleda ja tunda, hirmu, rõõmu, mitte vastutada. Olla tuim ja emotsioonitu, töötada, töötada ja saada ülendatud, ülistatud ja olla kuningas. Kuningas hullumajas. Jumal hullumajas. Kus on sinu piir, vaata peeglisse ja mõtle oma elu üle. Mida sa tahad, kes tahad sa olla ja kelleks tahad sa saada. Inimene, KES sa oled? Ka oled alati siiras, kas su soovid on reaalsed, mida sa teed oma unistuste täitmiseks.
Etendus pani mõtlema inimeseks olemise üle. Tamur Johannes Tohver tegi oivalise rolli ja kõik oli haarav ning kooskõlas. Tabavad kujundid ja mustvalge rõhutamine filmilinal. Kõik haakus ja näitas eredalt, et elu ei ole mustvalge. Aitäh lavastajale ja kõigile osalistele. Etendus köitis nii, et laualolevad suurepärased suupisteid tekitasid huvi alles etenduse lõppedes. Oli meeliülendav õhtu.
Toimetaja: Valner Valme