Tagasivaade. Ruumilised elamused Tallinn Music Weekil ({{commentsTotal}})

TMW 2016
TMW 2016 Autor/allikas: Aleksander Puumets /ERR

Üle kahesaja artisti ning rohkem kui kolmkümmend kontsertpaika tõestavad Eesti suurima muusikafestivali tõsidust maailma mastaabis.

Tihti on festivalide kirjutama reegliks, et tuleb tutvuda kavaga, kuna vastasel juhul jääb palju head avastamata. Kui varasematel aastatel olen valinud välja konkreetsed üritused, siis seekord liikusin rohkem ringi lähtudes eelkõige asukohast. Teadmata kõiki artiste oli huvitav jälgida, kuidas muusika sulandus kokku ruumiga ning andis kuulajale selle kaudu võimendatud elamuse.

Väga eredalt sai sellega hakkama Kultuurikatla põhjamaises külmas valguses esinenud Norrast pärit Sturle Dagsland. Skisofreeniliselt väänlev solist Sturle ning teda instrumentidega saatev vend Sjur naelutasid paigale tükiks ajaks. Silmi sulgedes tekitas norrakate muusika tunde nagu vaataks filmi võimsate maastikupiltidega teravatipulistest mägedest, tuulistest lagendikest ja vastu kaljusid peksvatest tormistest lainetest.

Filmilikku tunnet lubas pakkuda ka Erki Pärnoja: HIMMELBJERGETi esinemine kinos Sõprus. Pean tõdema, et pärast Sturle Dagslandi jäi Pärnoja etteaste norrakatele alla, kuid demonstreeris see-eest hästi Eesti muusikale omaseid indie-sugemeid. Indie'ga jätkati Sõpruses ka teistel päevadel, kus lisaks rokile kostus ka poppi ja elektroonikat. Korralikku kütet pakkus Efterklangi liikmetest ja Tatu Rönkkost koosnev bänd Liima ning seda mitte vaid muusikalises mõttes. Saal oli paksult rahvast täis, kes ei peljanud oma tundeid bändi vastu avaldada vilistades ja karjudes.

Sama suure aplausi pälvis Maarja Nuut Mustpeade maja keldris, kus minimalistlikus valguses kleidisaba keerutades puhus õbluke laulja viiulihelide saatel kõledasse ruumi maagilist elu. Pärast artisti mitmendat korda aplausiga lavale tagasi kutsumist hurjutas Nuut kuulajaid tõsiasjaga, et igale esinejale on piiratud aeg publikuga, mida kuulajad peavad mõistma.

Mõnd artisti kuulates oli seda muidugi raske endale selgitada. Näiteks suutis Soome DJ Trevor Deep Jr. hoida pinget seti viimase palani. “Ma loodan, et nad ainult house’i ei hakka nüüd mängima,” tundis üks tantsijatest muret, kui kiirem techno vahepeal aeglasemaks ja gruuvilikumaks muutus. Trevor Deep Jr üllatas aga oma valikutega, kus polnud võimalik teada kava lõpuni, mis on järgmisena tulemas. Kõik, mis tuli, oli aga tulemist väärt.

Teine soomlane Lil Tony kõlas samuti vägagi omas elemendis. Olles tööstushoonete ja elektroonilise muusika siduja ka kodumaal, sulandus tema loomingu metalne kõla ja kaja Kultuurikatla olemusega ideaalselt. Lisada siia veel Samuli Kemppi ning võib öelda, et ruum ja muusika tundus olevat tol õhtul Kultuurikatlas vägagi sümbioosis.

Jaakko Eino Kalevi unelev sündipop tekitas seejuures igatsuse suvefestivalide ja ilusa muusika festivali Schilling suunas. Soomlase looming on, nagu ta ka ise pidevalt mikrofoni vaikselt oma laulude kohta pomises, special. Samas pean aga tõdema, et ahhetuskohti pudenes Kalevi esinemisel vähem. Tema muusika tundub personaalsem, millest vaimustuksin võib-olla rohkem suvisel välifestivalil murul pikutades või väiksemas ning intiimsemas ruumis jälgides.

Ruum ja muusika on seega olulised, mida demonstreeris ka MIMstuudio noise showcase - koduse vaibiga koht pakkus lõõgastumist suurte konsterdipaikade kõrval. Suure kummarduse tahaks teha kindlasti Renzo Alexander Van Steenbergenile ja Emer Värkile, kelle visuaalid ning muusika viisid kehavälisesse olekusse. Reaalsusesse naasmiseks pidin vahepeal ruumiliste valgusmängude asemel pimedat põrandat silmitsema.

Kuigi festivalikava vaatamine aitab pettumustest suuremal jaol hoiduda, on ka negatiivne kogemus vajalik. Siinkohal ma nendel ei peatunud, sest Tallinn Music Week jättis pigem positiivse mulje kui valmistas pettumust.

Pean tõdema, et väikestes ruumides personaalsem esinemine oli kindlasti selle aasta leid rahvarohkemate pidude või kontsertide kõrval, rääkimata artistidest, kellest varem polnud kordagi kuulnud. Võib öelda, et Eesti üks suurimaid kultuurifestivale ei näita väsimise märke, vaid pigem vastupidi.

Toimetaja: Kaspar Viilup



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: