Arvustus. Sotsialistlik mõrv lapsepõlvejuurikaga ({{commentsTotal}})

Uus raamat

Christoffer Carlsson
"Langev detektiiv"
Rootsi keelest tõlkinud Allan Sooneste
Tammerraamat
360 lk.

 

Mingi eriline suhe on autoril lapsepõlvega. Kui eelmises raamatus (lugege alt külge pandud arvustusi) ajas tagandatud võmmist peategelane taga oma ärapööranud lapsepõlvesõpra ja nuttis taga tollaseid sündmusi, mis armastuse hukuni viisid, siis siin meenutavad ennemuinaseid aegu kuritöötajad. Vanad bändid, althõlma ostetud viinad. Kaklused, narkootikumid, kahtlased suhted.

Kuhu küll on jäänud see Bullerby Rootsi? See pehmekene, imenunnude sinisilmsete heledapäiste lapsukestega, kes punase jalgratta tarvis viieööriseid kogusid. Viieööriseid pole ammu enam olemas, kümneseid ka mitte.

Tõsi, Astrid Lindgren ühes vjuus tunnistas, et eks oldi lapsena õel ka. Näituseks olnud perelastel auasi, et kui ema-isa kodust ära ja sulasepoiss teenijatüdrukuga lähemalt tutvuda tahtis, tuli see näpatud rõõm kindlasti ära rikkuda. Ah, tegelikult lapsed ongi vahel süüdimatult õelad.

Ikkagi on see õnnis vana Rootsi ammu kadunud. Selles ilmas, mida Carlsson kirjeldab, on kõik üksteise peale vihased. Ihuvad kirveid, nuge, muid majapidamisriistu. Küll on tore, et oma tütar Lundis õppis, selle raamatu järgi hakka Stockholmi või kartma. Skinnid peksavad immigrante, nood vastu. See ei ole üldse mingi sündmus. Möödamineja vaatab, ei vaata, hajameelselt, ja lisab sammu. Parimal juhul registreerides, et kumb meeskond siis seekord nii-öelda juhib.

Vahel läheb asi natuke verisemaks, aga siis jõuavad enne kohut sotsialistlikud käehoidjad ja maailmaparandajad vahele ning pussitaja saab katseaja tingimisi. Või torgatakse hullumajja. Vaikne raadio, hämar tuba.

Selles linnas, hämaras sisehoovis lüüakse mättasse sotsioloog. Kel miskipärast oli trehvamine oma uurimistöö allikaga pool üksteist õhtul detsembrikuus. Uurimist takistavad asjaolud – peategelane, tööle ennistatud võmm Leo Junker võtab salaja keelatud rahusteid. Haruldane väljapressimine sõbraliku kolleegi poolt: kas uurime ehk seda okseloiku, mille sa tegid, kui laip südame pahaks ajas? Tea, mis huvitavat keemiat me sealt leida võime... Ülepea, kõik pressivad kõigilt midagi välja, kõigil kolisevad skeletid kõigis kappides, võibolla nõudepesumasinas kah. Kõige tavalisem, et noores eas löödi kaasa äärmusliikumises. Ükskõik, kas vasak või parem.

Ühed napakad ju mõlemad. Kuna, nagu härra Maurus ütles, sotsio või sotsia, mis seal vahet, siis koera palga saanud sotsioloogi sõbrad sotsialistid loomulikult võmmiseale appi ei tõtta. Hoopis peksa annavad. Siis sekkub veel asja kõikvõimas, aga laisk ja mustast tööst hoiduv julgeolekupolitsei, aina segasemaks lugu läheb.

Põnevamaks ka. Mis ei sega, sest osavalt on kirjutatud. Sedasorti krimka, mida saab tõenäoliselt üle lugeda. Olgugi mõrtsuk teada. Tegelased on ägedad. Nii head kui pahad. Kuigi kõik, nagu öeldud, luukeredega ja muidu mingites vaimsetes vaevustes. Junker käib kogu aeg hullaris kurikaelast lapsepõlvesõpra kaemas, olgugi see nii ohtlik, et väljaspool kongi vaid käe- ja jalavõrudega liikuda tohib. Lisaks kodused mured, mis on kah kõigil. Rikkad õnnetud heaoluühiskonna rootslased, kes ei taipa, mis on nende maast saanud, kuidas see juhtus, kes isegi ei paista julgevat mõelda, mis veel edasi juhtuda võib. Ammugi, kes selle kõik alustas. 

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: