Arvustus. Tiit Pääsukese ja Kris Lemsalu kummastav kaunis ({{commentsTotal}})

Tiit Pääsukese ja Kris Lemsalu ühisnäituse avamine
Tiit Pääsukese ja Kris Lemsalu ühisnäituse avamine Autor/allikas: Madis Laur/ERR

Näitus
Tiit Pääsuke ja Kris Lemsalu
"Kaunitar ja Koletis"
Tallinna Kunstihoones
Avatud 1. maini.

Tiit Pääsukese ja Kris Lemsalu ühisnäituse "Kaunitar ja Koletis" võib nimetada oma olemuslikkuse tõttu ka eestipäraselt ümber väljapanekuks "Kaunitar ja Kummaline". Erinevate põlvkondade kunstnike looming demonstreerib ilu, kuid samas pole pea ükski taies algusest lõpuni diskursusele truu. Omapära jagub aga küll.

Kaunitari ja koletise muinasjutuline kujund kõlab, justkui vastandataks naist ja meest, kus esimese rolliks on näha ning tuua viimasest välja tema parim ja ilusaim külg. Modernses maailmas, kus sugudele omistatud rollid on tasapisi võrdsustumas - võib isegi öelda, et kadumas - ei demonstreeri aga naine enam üksnes habrast empaatilist olendit. Ta on jõuline persoon, kes ammutab energiat kõigest, mida näeb ja kogeb. Seda teeb ka Kris Lemsalu.

Lemsalu väljapanek näitab hästi uuema aja kunstniku suhestumist nüüdisaja kultuuride ja kunstivormidega. See on mänguline maailm, kus pole enam häbi ega rangeid piire. Vanem generatsioon, kuhu kuulub Pääsuke, on nooremale andnud tikud ning viimased on neid kunsti sütitamiseks oskuslikult kasutanud. Lemsalu materjalikasutus (keraamika, metall, tsement, tekstiil, loomanahk jne) ning stiilide varieeruvus ei kõnele seega ühisnäituse hapramast küljest.

Palju ringi reisinu ja eri riikides kätt praktiseerinuna on Lemsalu töödes tunda kodumaise nostalgia kõrval palju võõramaist ja eksootilist. Tema loomingust kumab läbi läänelik popkultuur, idamaine meditatiivsus, kentsakas subkultuursus (nagu manga) ning nostalgilised Eesti 90ndad. Kui loetelu annab signaali segadusse ajavast loomingust, siis ei tasu seda karta.

Siinkohal jõuan taaskord ilusa ja inetu vastandumise ja kooskõlani. Ühelt poolt ei saa alati mõista kunstniku valikut erinevate materjalide kasutamisel, sest need võivad kokku sulatades triivida eemale kauniduse diskursusest. Teisalt aga, kui Lemsalu tööde kontseptsiooni lähemalt vaadata, peitub ilu detailides ja nende tähenduses. Kunstniku "Maria und Erik" naisskulptuuri keraamilise loori külma materjali pehme olemus ning täpsusteni viimistlus tasakaalustavad dändilikult ja eneseteadliku ahvikolbaga Eriku väljakutsuvat poosi.

Lemsalu looming ei lase mõttetööl uinuda, vaid hoiab pidevalt ärkvel, häirimata seejuures esteetilisuse tunnetamist. Selles võib osa mängida kunstniku oskus tuua sisse materjali või värve, mis ei lase teostel tõelise inetuseni kalduda.

Imelikkust kruvivad aga üles mõlemad näitusel esindatud kunstnikud. Samas peitub just sellises loomingus kõige rohkem äratundmisrõõmu ja nostalgiat. Kui võtta Lemsalu kitšilike loomatekkide ümbertöötlus, siis tuletab see muigega meelde 90ndate sünnipäevapilte, kus morsikannude, kartulisalati ja slehvidega patside tausta vahib seinalt vastu just samasugune kangas. Hipsterlikud ja edevad jalgade kujud panevad aga muigama ning mõtlema selfie-kultuurile ja vajadusele olla alati igal pool pildil.

Kuigi Pääsuke pole nii ekstreemne kui Lemsalu, kas siis vanuse või teistmoodi kogemuste tõttu, ei lase ka tema vaatajal niisama olla. Kunstniku lähenemises võib samuti leida värskendavat absurdi. Kui Lemsalu ammutab inspiratsiooni reisides ja kultuure kogedes, siis sürrealismi, popi või fotorealismi võtete kaudu joonistuvad lõuenditelt välja Pääsukese oskused, mille ta on omandanud nii akadeemilises kui elulises mõttes. Kunstniku loomingus on selgelt esil loodus, kuhu eksib mõnikord ka inimene või tehislik ese.

Pääsukese maalid tõmbavad vaataja eelkõige värvidesse ekslema, kus liigseid mõtteid pole vaja, kuid silme ees rullub lahti huvitav dialoog, ja mitte ainult kunstniku loomingu üht taiest vaadates. Hoolikalt jälgides võib tähele panna korduvaid kunstilisi võtteid läbi aastakümnete. See on irooniline, esteetiline ning samal ajal võimeline groteskiks tumedamate värvide või temaatika näol. Näiteks teoste "Jahimehe süda" või "Kalamehe süda" vahel on 20 aastat, kuid põhimõte on maalidel sama – kunstnik on võtnud tundmatu autori naiivse teose ning andnud sellele iroonilise alatooniga raami.

Kunst võib ju olla lihtsalt looduse kujutamine pildil, kuid on näha, et Pääsuke nõuab loomingult enamat. Tema maastikud, loomad ja inimesed ei moodusta üldjuhul harmoonilist vaikelu, vaid pigem demonstreerivad kunstniku annet provotseerida esteetikaga. Näiteks siseneb taiese “Tükk taevast” kandvasse rolli tähelepanu köitev must loojub päike. Kuigi värv mängib terve maali tasakaaluga, ei muuda ta kompositsiooni inetuks.

"Kaunitar ja koletis" ei paku seega mugavat peatumist ilu või inetuse diskursusel. Lemsalu ja Pääsukese ühisnäitus juhatab vaatajad kummalisse maailma, kus pole tõde ega vale. Noore naise ekstreemne lähenemine kunstile võib üllatada vanema meeskunstniku kaalutlevamate kompositsioonide taustal. Või siis mitte, sest absurdsust on varuks ka Pääsukesel. Mõlemad kunstnikud suudavad positiivselt jahmatada ning tõestada, et looming võib olla veider, kuid just see panebki vaatajat nägema ilu ka "koledas". Kunst peab andma vaimule puhkust, kuid ka provotseerima, sest elus ongi asjad tihti liiga must-valgeks aetud.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: