Mis toimub? Aleksandra Tšoba: armastusluule ei pea olema imal ({{commentsTotal}})

Aleksandra Tšoba
Aleksandra Tšoba Autor/allikas: Erakogu

Võtsime ühendust luuletaja Aleksandra Tšobaga, kel ilmus hiljuti teine luulekogu pealkirjaga "Minu armastusest jätkub meile mõlemale?". Vestlus venis pikemaks.

Mis toimub?

Andsin välja oma teise luulekogu, nüüd ootan, mida teised inimesed arvavad. Ootan, et inimesed loeksid, sest tehtud sai väga pikk töö. Praegu olen saanud vastukaja ainult oma lähedastelt ja sõpradelt.

Pärast teise luulekogu valmimisprotsessi ja arvustuste ootamise on põhiküsimus siiski see, et kas mina olen nüüd luuletaja? Arvasin alati, et kui annan välja ühe luulekogu, siis võin nimetada ennast luuletajaks. Kui see juhtus, kestis see tunne ehk päev, paar ja siis hakkasin arvama, et ühe luulekoguga pole ma keegi, et kui ma nüüd teise ka võib-olla kunagi välja annan, et just siis saab mind luuletajaks nimetada. Nüüd on teine luulekogu väljas.. mis sa arvad, kas ma endiselt mõtlen nii? Nüüd arvan, et ilma kolmandata pole ma veel keegi. See on vist mingisugune selline teadmine, äratundmine, mis mulle kunagi külge ei jää.

Esimene luulekogu "Armastus vaikib mind maha" ilmus 2014. aastal. Teine luulekogu sai valmis vist tänu Hooandjale?

Kasutasin Hooandjat ja tegelikult pärast esimest luulekogu ei plaaninudki teist tegema hakata, aga kirjastus ja samamoodi toimetaja Alvar Loog, kes oli ka esimese kogu toimetaja, arvas, et praegu on õige aeg. Kogunenud oli palju materjali ja olin täpselt seal maal, et võiksin teha uut. Nüüd on see valmis.

Luulekogu on vist nii värskelt väljas, et on vara küsida, mille uuega hetkel tegeled?

Sel aastal polegi ma ühtegi luuletust kirjutanud. Mõõn on sees.

Kui teise luulekogu välja andsin, siis võtsin südameasjaks, et hakkan ohtralt luulet lugema. Olen luulekogusid kokku ostnud ja kogunud, aga pole olnud mahti neisse süveneda, nüüd olen iga päev võtnud pool tunnikest, et mõnda neist süveneda. Praegu peatusin Doris Kareval näiteks, avastan teda jälle.

Nii et sa ei hoia end tingimata kursis kõige värskema luulega, vaid teed valiku enda hetke tunde järgi?

Pigem enda järgi. Hästi pikalt olen ikkagi lugenud minu jaoks klassikuid fs'i, Bukowskit ja Alverit. Neid loen tihi, aga praegu olen mõelnud enda jaoks selgeks, et pean lugema ka teisi. Olen nüüd Viljandi omaloominguvõistluse zürii liige, mis tähendab, et pean hindama 15-21 aastaseid noori. See on ka selline teistmoodi ala, et need on toimetamata, värsked ja toored, aga neid on väga huvitav lugeda.

Nii et koostöö toimetajaga on sinu jaoks väga oluline?

Just. Esimese luulekogu puhul ei tahtnud ma toimetaja pakutud muudatustes üldse järele anda, natukene kahetsen seda praegu, et oma jonni nii palju edasi ajasin. Teise luulekogu puhul olin leplikum, usaldasin teist inimest rohkem. Ma arvan, et toimetaja teab paremini, tänu sellele on see raamat ka parem.

Miks just armastusluule sinu jaoks nii oluline on?

Armastusluule ja luuletamisega on üldse nii, et luuletaja kirjutab sellest, mis parasjagu ta elus toimub ja ma olen vist siiamaani armunud, iga päev olen armunud või vähemalt üritan olla. Armastus on midagi sellist, mida on hästi lihtne teha imalaks. Armastusest on raske kirjutada nii, et see oleks ka lugejale huvitav. Iga armastus on teistmoodi.

See luulekogu üleüldiselt näeb välja väga naiselik ja romantiline, aga tegelikult on see jaotatud neljaks peatükiks, armastusluulet on ainult kahes. Kahes viimases on ka ema teemat. Mul on emaga üldse nii, et nüüd olen mõistnud kui olulised on vanemad üldiselt ja kui olulised on nad minu jaoks. Luulekoguga tahtsingi näidata ja tõestada kui oluline ema minu jaoks on.

Armastusluule ei pea olema imal. Mina olen totaalne armastusluule fänn. Isegi Bukowski puhul, ta on nii robustne, toores ja vulgaarne, aga oskab ikkagi armastust ägedaks teha. Olen üritanud võtta nišši tema pealt, aga samas jääda iseendaks ja võtta šnitti ka enda igapäevasest armastusest ja armumisest.

Lõpetuseks, kirjutad eesti keeles, aga kui sind ja sinu loomingut mitte tunda ja mõelda ainult nime peale, siis võib see esialgu üllatav tunduda. Sinus on nii eestlast, leedulast kui ukrainlast. Mis tundeid tekitab sinus Martin Helme öeldu Marina Kaljuranna kohta?

Tegelikult olen ka veidi poolakas. Pean end täielikuks krantsiks, mul ei ole ühte kindlat vereliini, kõik on väga segamini. Protsendiliselt on võib-olla kõige rohkem ukraina verd. Pean end ise kõige rohkem ukrainlaseks, kuigi ukraina keelt ma nii hästi ei oska. Mu kodune keel on alati olnud vene keel. Olen ikkagi slaavlane, sest kõik need rahvused on slaavilikud ja põhikeel on alati olnud vene keel, aga olen üritanud ukraina keelega ka tuttavaks saada.

Kui olin laps, siis üheks põhisolvanguks, mida minu pihta visati, oligi see, et sa oled venelane, mine mängi kuskil teise õue peal. See oli põhiline, millega sai haiget teha. Kaljurand on väga tugev naine ja see pole ka esimene kord kui nii on öeldud. Sellest peab üle olema, sest lõpuks olen ikkagi Eestis sündinud, ma räägin eesti keelt kui emakeelt ja ma ei arva, et see peaks olema mingisugune probleem.

Kuigi mina olen rahvuse teemast vähe kirjutanud. Sveta Grigorjeva on rohkem, tema esimene luulekogu on sellele üles ehitatud, tundsin lugedes end ära. Kuidas on elada Eestis kui sa ei tea, kes sa oled, räägid eesti keelt, aga sul on vene nimi, et kes ma siis olen? See küsimus jääb elu lõpuni.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: