Anthony Gonzalez ehk M83 on teinud süntpoppi alates 2001, algul koos Nicolas Fromageauga. Teiseks albumiks "Dead Cities, Red Seas & Lost Ghosts" eristus nende käekiri tolle aja elektroonilise muusika maastikul selgelt: paiguti kirkad, kohati varjulised sündimaastikud on sel 13 aasta tagusel plaadil intensiivsed, ent mitte massiivsed, ja seda mõjuvamad. Arvestagem, et nullindate alul ei olnud sündimuusika/ elektroonika mitte täiesti ilmne nähtus: kangelane oli taas kitarr. M83 oli mõjutatud kaasmaalastest Jean-Michel Jarre'st, Jean-Claude Vannier'st ja kindlasti teistestki kuulsatest mandrieurooplastest (Vangelis, Tangerine Dream), aga inspireeris omakorda Pye Corner Audiot, Belbury Polyt, Demdike Stare'i jt kummituselektroonika tegijaid ehk siis M83 oli oma esimese kahe albumiga kindlasti hauntoloogia rajajaid, muidugi ise seda teadmata, sest eks muusikaloole sõnu kirjutavad ikkagi kriitikud, antud mõiste puhul Simon Reynolds.

Niisiis, M83 otsis kadunud saunde, leides ka sellised, mida kunagi olemas pole olnud.

Aga nagu huvitavate artistidega populaarseks saades ikka vahel juhtub, minnakse levides pompoossemaks ja populistlikumaks ning selle käigus lahustub olemus. M83 kuues album "Hurry Up, We're Dreaming" (2011) on võimas duubelplaat täis paksu saundiga süntrocki, mis jõudis edetabelitesse ja mida selleks hetkeks juba mõnda aega üksi loov, ent seda arvukamat koosseisu lavale ajav Gonzalez esitas festivalidel ja staadionidel.

Selle mammutalbumi katuse all oli Gonzalez enne "Junki" viis aastat kenasti elanud ja loonud ka muusika paarile filmile, sealhulgas üüratule ulme-eeposele "Oblivion".

Aimata oli aga identiteedikriisi. Kuhu edasi? Pigem tagasi! Gonzalez on seitsmendaks albumiks indu saanud 70ndate ja 80ndate tele-show'dest ja nii on "Junk" varjamatult nostalgiline album. Meile pakutakse valikut maailmast, nagu see ei olnud, või õigemini, oli seda lõbusates telesaadetes, kust inimesed sellal otsisid pärast tööpäeva pidet selmet sukelduda sotsiaalmeediasse. Vaimusilmas juhatavad võimsad sünteetilised orkestrid "Junk'il" meid üle pilvelõhkujate all askeldavate Ameerika linnade ning pause loovad pisemad, naivistlikumad sündimeloodiad. "Junk'il" kajastuvad VHS-ajastu neoon ja laserid eriti sädelevate sündipartiide näol, kodustatud, tehislikku funki markeerivad bassisündid ja frivoolsemaid fantaasiaid söödavad saksofonivinjetid. See on täiskasvanute muusika, aga legaalne nagu pits konjakit. Siin ei ole midagi riivatut.

"Junk" ei hooli sellest, et samal tantsiti Detroitis tehnoloogilise, hakitud souli ehk techno järgi, et diskost sai house ja koledates klubides kees põnev põrandaalune elu. "Junk" elab maailmas, kus koduperenaine laulab Olivia Newton-Johniga kaasa teleseriaali tunnuslaulu ja kus elu varjupool toimub "Miami Vice'is".

Kõlab kõik nii uncool? Kahjuks mitte! "Junk" on üks eredamaid nostalgiaalbumeid pärast müütilisi, olematuid, õigupoolest kosmilisi kuldaegu igatsenud "Moon Safarit" (1998). "Junk" ei ole vend Daft Punki "Random Access Memories'ele", nagu on siin-seal mainitud ja nagu võikski arvata - Dafti plaat tehti tantsuks, selle eesmärk oli olla massiivne ja selle käigus rehabiliteerida retrodisko ja legaliseerida sellal üle serva loksunud tilgake yacht-popist. "Junk" on tundlikult ülesehitatud pop-album, mis kõlab nagu 80ndate alguse yuppie unistus: värviline, paljulubav, šikk, sofisticated ja prestiižne. Unistuseks ta tollal aga jäigi seetõttu, et polnud Anthony Gonzalezt, kes 2010ndate mõttes moodsate ning ülikvaliteetsete helidega ja peene produktsiooniga ehitaks üles sellise kaleidoskoopilise õhulossi mitmetest aja märkidest, mida tollal märkidena omavahel kokku panna ei osatud, sest need olid a) liiga ilmsed, b) paiknesid eraldi.

"Junk" on omaette popkultuurimaailm, mis justkui laenaks olnust ja tavalisest, tulemuseks on aga kirev, eklektiline utoopia, mis albumina seisab koos tänu terviklikule kompositsioonile ja vaheldusrikkusele: selles mõttes võrreldav mulluse teosega Jamie xx'ilt: "In Colour".