Tallinnas kavandatakse uut tänavat Russalka juurest Norde Centrumini. Selle ühenduse loomine on plaanis olnud juba pikalt. Alguses nimetati seda Põhjaväilaks. Kuus aastat tagasi toimunud Linnafoorumil jõuti arusaamisele, et pigem tuleks rajada tänav mitte magistraal. Nii sai Põhja väilast Reidi tee, mis sisult on endiselt magistraal. Kui nimetada asju valede nimedega on lihtne eksida teelt, ehk tänavalt väilale. Seetõttu tasuks Reidi tee ümber nimetada Reidi tänavaks.

Tänavat kavandavad linnajuhid ja insenerid nimetavad uue tänava eesmärgiks linnaruumi parandamist, linna suunduva liikluse vähendamist, uute ühendusteede loomist mere äärde ja sadamasse. Igati õiged eesmärgid.

Soovitakse ju linnatänavat, aga planeeritakse magistraali. Laual olev lahendus juhib Pirita ja Lasnamäe kahe + kahe realise liiklusvoo Reidi teele ning muudab sellega Narva maantee linnapoolse otsa samasuguseks kummitustänavaks nagu täna on kilomeeter eemal, Pärnu maantee, Vabaduse väljaku ja kino Kosmose vahel. Russalka monument tahetakse jätta suurte magistraalide rüppe. Kavandatud jalakäijate ja ratturite ühendused on ebamugavad ja ahtad ning mereäärne jalakäijate ala väga, väga kitsas.

Väljapakutud lahendus on selgelt autokeskne, mis tuleb kõigi teiste liikumisviiside arvelt. Nii tasakaalustamatult kavandati linna 30 aastat tagasi. Me kõik mõistame, et linnaruum vajab arendamist, aga kui me teeme seda autokeskselt, siis meie ühine ruume ei parane. Esmapilgul loogiline lahendus – vastata ummikutele uute tänavate loomisega – pole probleemi kusagil lahendanud. Ummikud on liikunud vaid uude kohta, mis antud juhul tähendab linnasüdamele lähemale. Teiste riikide kogemus kinnitab selgelt: autoteid juurde tehes saame rohkem autosid.

Kui nüüd tulla tagasi Reidi tänavale seatud eesmärkide juurde, siis tundub justkui pilt ja heli ei lähe kokku. Mõistan teede inseneride siirast soovi liikluskeskkonda parandada. Kuid kaasaegne linnaruumi planeerimine eeldab terviklikku lähenemist, ehk erinevate aspektide tasakaalulist arvestamist ja lõppeesmärgi silmas pidamist.

Kujutlege olukorda, kus keset konverentsi astub saali koristaja ja hakkab porivaipa vahetama. Tundub absurdne ju, aga ometi näeme iga päev, kuidas paljud inimesed püüavad ajada oma asja enda parimate teadmiste ja oskuste kohaselt, aga tervikusse mahutub see suure raginaga.

Tallinna linnajuhtide soovi linnaruumi arendada ja teha seda avalikkust kaasates tuleb igati tunnustada. Peatänava kavandamise kõrval on ka Reidi tänava loomine olnud avalikkuse tähelepanu alla. Seetõttu sooviks siiralt, et head kavatsused selliselt ka realiseeruks. Alternatiivse tulemuse puhul peaksime taas tsiteerima poliitikaklassikuid. Aga me soovime ja väärime ju paremat, sest hea linnaruum ei ole liftišaht.