Sven Grünberg: seda ei tea keegi, mis juhtub inimesega, kui ta lõplikult silmad kinni paneb
23. aprillil jõuab esmakordselt ekraanile Riho Västriku dokumentaalfilm helilooja Sven Grünbergist - "Ringvaate" stuudios rääkis Grünberg nii enda muusikast kui ka raskest haigusest, mida ta mõned aastad tagasi põdes.
Helilooja Sven Grünberg tõdes "Ringvaates", et tegelikult käib dokumentaalfilmi tekkimine üsna kergesti, kuna lihtsalt tulebki üks režissöör sinu juurde ja küsib, kas ma saaksin sinust filmi teha. "Film sai tegelikult alguse sellest, et ma kutsusin Riho Västriku filmima viimast dalai-laama külaskäiku ning sealt edasi tulidki veel mitmed teised üritused," kinnitas Grünberg ja lisas, et tema elu kõigi oluliste hetkede filmi mahutamine oli keeruline. "Näiteks on filmist välja jäänud see, et 1980. aastate algul ilmus minu esimene plaat "Hingus", mis oli nõukogude impeeriumi kõige esimeseks elektroonilise muusika autoriplaadiks - samuti ei ole seal räägitud sellest, et ma olen Eestis kõige enam filmidele muusikat teinud," tõi helilooja välja, et ta on teinud lisaks Eesti filmitegijatele teinud koostööd ka jaapanlaste ning sakslastega.
"Loominguga on kaks olulist aspekti - üks on tegur, mida me väga muuta ei saa ehk see, kuivõrd kvaliteetseid võnkeid me suudame kokku saada, aga selle koondamise juures on oluline ka faktor, kas sa oskad seda teha," ütles Grünberg ja lisas, et tema arvates ei ole tegelikult võimalik uut muusikat luua, vaid saab haarata neid võnkeid, mis on meie kõigi jaoks siin olemas. "Me saame luua uue terviku, aga seda sa saadki teha vaid tänu oma tehnilistele oskustele."
Dokumentaalfilmi "Bonus Track" on Sven Grünbergile vaja just seepärast, et tal on midagi inimestele öelda. "Mul on olnud võimalik kohtuda maailma vaimse eliidiga ning nemad küsivad mult alati küsimuse: miks sul on seda vaja?" Põhjuseks, miks tal on vaatamata enda vanusele niivõrd noor laps, tõi ta välja selle, et tänapäeva noored ei saa sellega enam hakkama. "Noored, võtke end kokku, lapsi on vaja teha - kui noored ei saa hakkama, siis peavad vanad selle ära tegema." Grünberg ütles, et lapsega suhestumine annab talle hoopis teise perspektiivi paljudele elutahkudele.
"Viis aastat tagasi juhtus see, et olin mõne aja haige ning enesetunne ei tahtnud kuidagi paremaks minna - mõte oli see, et äkki on südamelihase põletik, aga selgus, et asjad on väga hullusti ning ilma kirurgilise sekkumiseta ei saa enam kuidagi edasi," selgitas Sven Grünberg enda mõned aastad tagasi põetud haigust. "Ilmselt see oli hea, sest kui ei oleks olnud seda haiguslikku äravajumist, siis oleks võinud see lõppeda ränga infarktiga." Ta tõdes sealjuures, et tegelikult peab inimene olema koguaeg valmis, et elu võib katkeda. "Seda ei tea tegelikult keegi, mis juhtub inimesega, kui ta lõplikult silmad kinni paneb - need, kes pärast silmad uuesti lahti teevad, on ikka ainult koridoris käinud."
Enda elulooraamatut ta veel kirjutama ei ole hakanud. "Kuna filmi kõik ei mahu, siis võib-olla peaks raamatu kirjutama - mul on nii palju igasugu töid ja tellimusi, mis tuleb aga enne veel ära lõpetada."
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: Ringvaade