Arvustus. Tanel Ruben & Victoria pakuvad hetkelist unustust
Uus plaat
Tanel Ruben & Victoria feat. Meelis Vind
"Million Years" (Tanel Ruben)
9/10
Kui ma Tanel Rubeni ja Victoria uue plaadi esmakordselt autos mängima panin, siis kõlas maheda klubimuusika laulurefräänis lauljatari huulilt "Let's live forever and a day" ning järgmisel hetkel tuiskas minust mööda auto, mille tagaklaasile oli kleebitud loosung "LIVE FOR NOW" - ma olin justkui muusikavideos, mille sisuks on elunautimine ja elamine hetkes. Häälestus oli positiivne, aga pidin siiski kontrollima tihedamini spidomeetrit, sest taoline muusika mõjub toniseerivalt ja kerge on kaotada kontrolli. Seda enam, kui muusikas endas rütmid ja tempod vahelduvad mitte ainult lugude lõikes, vaid mitmeid kordi ühe loo sees. On ju tegemist trummari loodud muusikaga ja rütmilist mitmekesisust juba jätkub.
Albumi esimene pala tõestab, et rütm on selles muusikas peamine tegur. See algab sumeda ballaadina, kuid jõuab õige pea joviaalsesse sambasse. Järgmine pala jääb küll enim meelde oma klubilikult korduva fraasiga "Is this your love", kuid kel rohkem muusikalist haritust, võivad huviga lugeda vahelduvaid taktimõõte - ebatavaline 7/8 vaheldub tümpsuvama 4/4 taktimõõduga.
Tundub, et Rubenit ahvatleb jazz'i, pop'i ja klubimuusika vahenditega mängimine ja tavapärane taktitunnetus jääks tema jaoks igavaks. Kolmas lugu "Vilgas elu" teema kõlab oma rütmika ja 70ndate sündisaundiga justkui ladina klubimuusika kogumikult, ent soolo on jällegi märksa vabam - tantsijal jääb võimalus loovaks dünaamikaks!
Neljas pala "Happy Days teeb õnnelikuks vana hea house'i sõbrad, selle refrään võiks klubis kõlada pool tundi järjest, aga siingi vaheldub A-osa broken beat'iga ja lugu on vaid neljaminutine. Lood tunduvad tõepoolest klubimuusika kontekstis liiga lühikesed, need on muusikaliselt infotihedad ja dünaamiliselt väga vahelduvad, olles seega rohkem pigem jazzmuusikale lähedasemad.
Sel plaadil mängivad ka jazzmuusikutena tuntud Taavo Remmel kontrabassil, Meelis Vind bassklarnetil, Rain Rämmal ning Taavi Kerikmäe klahvpillidel ning Hele-Riin Uib vibrafonil. Vibrafon on pill, mis sobib klubimuusikasse valatult, selle mahe saund ning ideaalis filigraanne improvisatsioon (Roy Ayers Nuyorican Soul) on kindlasti R&B-seguse klubimuusika üks ägedamaid instrumente. Meie maal mängitakse seda pilli ülekohtuselt vähe ja just pigem klassikalises muusikas. Hele-Riin Uib saab siinkohal partiidega hästi hakkama ja lisab muusikale õhku ja lahedust. Niisamuti on muhe Meelis Vindi bassklarnet, mida ei vahetaks mingil juhul tavapärase saksofoni vastu - bassklarneti helid kõlavad värskendavalt ja ettearvamatumalt.
Tanel Ruben on selle ansambliga teinud koostööd juba aastaid, niisamuti on Victoria tema valikuks osutunud juba 2003. aastal, kui ilmus koosluse esimene plaat. Victoria hääl on igatahes oma madala ja varjutatud tämbriga meeldiv kuulata, kuigi on hetki, kus ihkaks vokalistilt ehk aktiivsemat emotsionaalset haaret ja laiemat diapasooni. Vahel kipub vokaal taanduma instrumentaali sisse ning laulja ülesanne jääb teisejärguliseks. See võib olla ka taotlus ja olgu tagasihoidlikkus siis pealegi põhjamaise klubimuusika sisu - valget noort lauljat ei saagi kõrvutada afro-ameerika kõvahäälsete diivadega. Igatahes üllatab Victoria palas "Lendan kõrgelt/Letchu võsoko", kui kõlama hakkab sulaselge ja särav vene keel! Vene keel sobib selles muusikasse üllatavalt hästi ning on lauljatari esituses koduselt veenev. Laulude tekstid on samuti Victoria sulest ning passivad sellesse lahemeelolusse oma kergete lendlevate tunnetega suurepäraselt.
Viimane palaks olev instrumentaalne "Teekond" tõmbab tõeliselt käima ja gruuvib oma sünkopeeritud rütmide ning massiivsete bassiliinidega pööraselt hästi, kuhu vahele mahuvad kosmilised sündihelid ning jällegi - house-minekuga vabam vaheosa ei luba jääda üheplaanilisse tardumusse, vaid raputab meid nii kehaliselt kui vaimselt liikvele.
35 minutit on plaadiks ilmselgelt liiga lühike, aga minu klubimuusika annusena just paras ja täpselt see aeg, mis mul kulub linnast maale sõitmiseks. Plaadi lõppedes tuleb nentida, et Eestis tehakse ikka väga heal tasemel eriilmelist muusikat ja sellest üle on hea meel. Tanel Ruben on tõepoolest unikaalne muusik, kelle seitsmes plaat seda taas tõestab.
Toimetaja: Kaspar Viilup