Live-elamus: Hidden Orchestra hiiglaslikud helimaastikud
Kontsertelamus
Hidden Orchestra (Jazzkaar)
Vaba Lava
22. aprill
Hidden Orchestra on alates 2010. aasta debüütalbumist suurejooneline olnud. Mitte särav ja ambitsioonikas, aga pigem selline pimeduses peituv seltskond, kes enda merineitsi võrgutuslauluga haarab sind kütkeisse. Vabal Laval toimunud kontsert vaid kinnitas seda, mida albumitel kuulda on - dünaamiliselt liigutakse klassikalisest muusikast üle pinevasse tehnosse ning sealt tagasi unelevasse trompetihõllandusse. Kuid see muusika ei ole selleks liiga atmosfääriline, et seda laivis kuulata - see ei ole "istun ja kulgen" kontsert. Vastupidi, tegu oli tempoka kontsert-etendusega, milles visuaalid ja muusika sulandusid üheks tervikuks.
Visuaalid olid kontserdi juures tõesti äärmiselt olulisel kohal - need ei olnud sellised Windows Media Playeri animatsioonid, vaid kõige suurema puldi ning tehnikapargi taga seisis laval just VJ. Pikka aega arvasin, et tänaseks on nad kasvanud niivõrd mastaapseks, kus bändi juhtfiguur Joe Acheson ei suuda enam üksi elektroonikaga hakkama saada ning ta on haaranud kampa veel teisegi muusiku selle peale. Niivõrd suure puldi tagant tulid tõesti ka väärsed visuaalid - geomeetrilis-abstraktsed elulised kujundid vaheldusid, muutudes kohati visuaalse feedback'i saatel ühtlaseks arusaamatuseks, mis toetas aga musikaalset rännakut.
See rännak oli tõesti seinast seina. Hapras muusikas hõljudes võisid hip-hopi poole kalduvatel hetkedel tajuda Flying Lotust, rütmikamatel hetkedel nii Bonobot kui ka Quanticut, teatud hetkedel suisa ka Photeki ja Goldie maagilisemaid lugusid. Nagu konferansjee Maria Faust kontserdi eel ütles, siis see on tõeline crossover-muusika, mis talle tohutult meeldib - Hidden Orchestra liigub tõesti mõjutustest sujuvalt üle ning haarab igalt poolt pisut, kaotamata sealjuures isiklikku käekirja. Rokk, DnB, klassika, techno ja trip-hop keerduvad üheks ja ei tundugi kuidagi kohatu pidada neid The Cinematic Orchestra väiksemaks vennaks.
Detail, millesse ma nende laiv-etteaste puhul ära armusin, oli trompet. Niivõrd pehmet ja paitavat trompetit polnud ma kuulnud alates UMA plaadist "Peidus pool", millel samamoodi keris trompet nii vaikselt-vaikselt, et ei lasknud muule muusikale isegi keskenduda. Ja kui see õrn hurm sind juba enda alla oli matnud, siis sisenesid mängu kaks trummarit, kes lükkasid sind rütmikamasse, isegi tantsulisse meeleollu. Tohutu varieeruvus oligi põhiliseks ühendavaks jooneks nii meeleolu, muusika kui visuaalide poolest.
Aga mingi hetk hakkas rahvas saalist ära minema. Ma ei saanud nagu hästi aru, milles probleem on, aga siis taipasin. Kõrvalsaalis esines NOËP. Ega tema vastu vist ei saa isegi Hidden Orchestra, pole midagi teha. Kontsert viis mind aga taeva piirile, kust ka pool tunnikest pärast Vabalt Lavalt lahkumist ei saanud alla ning oli keeruline suhestuda tavamaailmaga. Ilus algus Jazzkaarele.