Live-elamus: Jazzkaar hoiab balanssi ({{commentsTotal}})

Bernhoft
Bernhoft Autor/allikas: Liis Reiman

Kontserdid

Charnett Moffett’s Nettwork, Bachar Mar-Khalifé, Bernhoft

Jazzkaarel 22. ja 23. aprillil (Vaba Lava, Punane Maja)

Juba 27. korda toimuv igiliikur Jazzkaar pöörleb nagu õlitatud masinavärk, mille hoovad jaksavad hoida soliidset balanssi jazzfanaatikute ja pühapäevaharrastajate soovide vahel. Pole statistikat, mis kuvaks huvigruppide läbilõiget, aga värskusest ja edukusest tulvil särasilmi kohtas tänavuse festivali avapäevil oluliselt rohkem kui ärasuitsetatud ja -seletatud olekuga teenelisi jatsukolle. Oluline on, et juba üle sajandi vastu pidanud muusikakeel ei marginaliseeruks ja jazzisuundadele kergelt külge imbuv mugav kohvikutubasus jätaks ruumi ka vabavormilisemate uudistõlgenduste aksepteerimiseks. Festivali avanädalavahetuse publikuhulk näitas, et kuulajaid jagub kõigele pakutavale, saavutades põhjendatult tippkontsentratsiooni välisesinejate etteastetel.

Avalöögina välja kuulutatud ameerika tippbassist Charnett Moffett pole väljaspool spetsialistide ringkondi vast kõige kuuldum nimi, aga jääb loota, et mõnigi esmakuulajaist suundus peale lavatutvust teeneka artisti juba 80ndail alanud loometeed tasapisi uurima. Kui jätta hetkeks kõrvale säravad nominatsioonid ja koostööd staarmuusikutega, andis Moffetti trio Nettwork eelkõige puhtalehelise ja eelinfost sõltumatu kontserdi, mis taandas muusikute isikud elegantselt vahendajate rolli loomulikus kulgemises triiviva muusika ees. Moffetti meloodilist, pigem kõrgustes lendlevat kui madalalt gruuvivat bassikäsitlust toetas ja täiendas mitte vähem maineka muusiku; jazz-fusiooni virtuoosi Stanley Jordani erakordne mängustiil, mis tehnikalt meenutas kahel käel klaverimängu, milles Jordan samuti meister on. Rütmimootoriks valitud noor trummar Jonathan Barber ühendas dueti tähelepanu nõudvad sooritused ühtselt hingavaks ja kandvaks organismiks. Trio muusikaline palett hõlmas kogu ameerika muusika eelmise sajandi pärandit - jazzijuurtega sõlmusid märkamatult bluus, rock ja 60ndate trippivad psühhedeeliatoonid ning Moffetti harvad, kuid tabavad, souli ja spoken-word-radadel liikuvad hingestatud vokaalsooritused. Spirituaalset mõõdet lisasid orientaalsed, kohati india ragasid meenutavad kaemused. Vastupidiselt kirjeldatud žanrilisele kõrgpilotaažile jättis trio etteaste sooja ja kergelthaaratava tunde - jazzilainele värskelt istutatud publik vajas veidi ülessoojendamist enne kui tagasihoidlikud häälepaelad ühislaulule meelitada suudeti. Trio levitatav armastusesõnum sai aga läbi muusika kuulajate hinge kindlalt istutatud.

Festivali avanädalavahetuse laupäeva õhtut sisse juhatanud Liibanoni päritolu muusik Bachar Mar-Khalifé viis aga kuulajad juba veidi raskemeelsematele radadele. Orientaalsele muusikale omane kurblik toon oli esimestest taktidest leitav ja kindlasti läksid paljude kuulajate mõtted uitama ka kodukamarast kaugemale, ehk isegi maailma põletavate probleemide juurde. Mar-Khalifé looming, eriti tema hiljutine album "Ya Balad" on pühendatud muusiku kodumaale ja tõlkevabalt kandus igatsust täis sõnum ka Vaba Lava hämarusse. Kui plaadiversioonis kõlavad Mar-Khalifé palad veidi kammerlikumalt, kantuna klaveritoonidest, hillitsetud elektroonikast ja minimalistlikust rütmipargist, siis elavasse esitusse kaasa haaratud bassist Aleksander Angelov ja trummar Dogan Poyraz panid albumilood kõlama veel jõulisemalt. Eepilised ja melodramaatilised aktsendid vaheldusid raiuvamate rockpuhangute ja elektroonilise dub-troonikaga. Mar-Khalifé tundlik ja õrn hääl võis liikuda unisoonis idapäraste klahvpillimeloodiatega ja paisuda vajadusel ka kandvaks soleerijaks. Jällegi, kompaktne ja mõjus trio. Peab tunnistama, et festivali avapäevil nähtud-kuuldud väikekoosseisud mõjusid isegi energeetilisemalt ja ehedamalt, kui suuremad kollektiivid ja see kehtis ka järgneva, festivali lemmikuna eelreklaamitud artisti kohta.

Norra ühemehebänd Bernhoft tõi Jazzkaare lavale oodatut, moodsat retroflirti, mille puhul ei saa mööda minna mõjutustest ja eeskujudest, kelle loomingu osavast ja ülevoolavast kokkukuhjamisest artisti loome koosnebki. Kulunud anekdootne väljend "vales kehas ja kohas sündinud" ei saa Bernhofti puhul täpsem olla - musta muusika kvintessents bluusist, soulist ja RnB kaasaegsetest vooludest ei olnud vihjeline, vaid häbematult julge ja enesekindel. Mainitud neosoul-kompotist võis igaüks leida vähemalt ühe endale teada kuulsa tugipunkti, olgu selleks Stevie Wonder, Marvin Gaye, Lenny Kravitz, CeeLo Green ja Gnarls Barkley või Aloe Blacc ja Ed Sheeran. Viimastega neist ühendab Bernhofti sarnane minimalistlik, elektroonilise tantsumuusikaga mänglev folkpopi element, kus piisab paarist efektsest biidist ja kitarriluubist, et hingestatult soleeriv vokaal elama ja maksma panna. Kahtlemata on selline suures plaanis, segavate liikmeteta ere artist kuulajatele lõputu imestuse ja imetluse objektiks - pealtnäha imelihtsate pedaalivajutustega pannakse vokaalijupid kooris korduma, meloodiad ja rütmid keerlema, muutuma ja imeliselt kaasa haarama. Pole kindlasti üllatus ega veel vähem paljastus, et sedalaadse stiilivõtte taga seisab filigraanne kontserdiproduktsiooni meeskond, kelle nupunäplemised teevad mees-nagu-orkester-efekti perfektseks. Sõna "perfektne” oligi Bernhofti etteaste tunnussõnaks - ülikergelt haaratav kvaliteetpop, mille kandis välja tugev laulukirjutusoskus ja muusiku enda sõbramehelik olek. Motiivid ja šnitid kippusid pika laivi jooksul küll korduma, aga meelt lahutav element hoidis kuulajad ahhetuses viimaste nootideni.

Jazzkaare kirev ja eriilmelisi lähenemisi pakkuv programm pöörleb aga hoogsalt edasi veel selle nädala lõpuni. 

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: