Tõnu Karjatse filmikomm: pereelu ülistav jõuline draama ({{commentsTotal}})

"Pommidest valjem" Autor/allikas: kaader filmist

Valgusest sirutuvad üles väikse, alles sündinud inimese imepisikesed sõrmed ja haaravad isa käest – avakaader, mis teeb vaataja relvituks ja määrab ta vastuvõtuprofiili. Selline algusstseen Joachim Trieri menukast uuest filmist "Pommidest valjem" kehtestab suhte vaatajaga – kui oled lapsevanem ja pereinimene, vaatad järgnevat hoopis teistsuguse pilguga kui vaba ja vallaline, ealistest vaatajagruppidest ja nende erisustest rääkimata.

"Pommidest valjem" pole sõjafilm, kuigi pealkirja põhjal võiks seda eeldada. Sõda on filmis olemas aga kaude, nii nagu me XXI sajandi teisel kümnendil oleme juba harjunud sellega elama, meist on ta eemal ja murrab me turvatud argipäeva vaid terrori, uudistesaadete ja dokumentaalfilmide kaudu. Sõjafotograaf Isabelle (Isabelle Huppert) hukkub autoõnnetuses kodumaal, jättes leinama kaks poega ja armastava abikaasa. Naise fotoarhiivist selgub aga uusi tahke ta kutsumuse ja pere vahel jagatud elu kohta.

Norra režissööri Joachim Trieri esimene ingliskeelne film tegeleb suurte teemade ja küsimustega. Sünd ja surm, sõda ja rahu – need on tugevad vastandused, äärmuste skaala, mille vahele jääb üüratu hulk väärtusi: hoolivus, ühtehoidmine, mõistmine, üksteisega arvestamine, ausus. Kõik oluline sel piiratud ajavahemikul, mille ühes punktis on sünd ja teises surm. Kui lisada lahenduseta vastuolu pereelu ja töö või täpsemalt - kutsumuse vahel, saamegi Trieri filmi teemade skemaatilise visandi. Joachim Trier annab selle teemajaotuse otsekui kavalehel vaatajale kätte filmi esimeste minutitega, veel enne, kui ekraanile ilmub filmi pealkiri. Näeme õnnelikku noort perekonda palatis, seejärel kohtub vastne isa haiglahoones juhuslikult endise armastatuga, ega mainigi oma isakssaamist. Need stseenid tühistavad ka filmi pealkirja sisse kirjutatud hirmu sõja, kaduvuse ja surma ees, "Pommidest valjem" ülistab elu ja armastust. See on emotsionaalne rännak läbi ühe pere leina ja eneseleidmise.

Trier koos kauase koostööpartneri ja kaasstsenaristi Eskil Vogtiga ehitab filmi üles vormilt keeruka, kuid sisult lihtsa ja jälgitava kompositsiooniga. Isabelle'i ja tema poegade ning kaasa lugu antakse edasi vaatepunktide vaheldumise kaudu, nii näeme üht võtmelise tähtsusega stseeni kord isa, siis aga poja vaatenurgast - võte, mis võimaldab avada tegelaskujude karakterit ja üldisemas plaanis tõe eri tahke. Täpselt mõõdetud kaadripikkused, läbi arvestatud plaani- ja võttenurga vaheldused annavad sujuva narratiivi, mida ei häiri ka aegade segunemine. Pereliikmete isiklikud lood ja tõed põimuvad tervikuks jooksvas ajas mälestuste, meenutuste ja unenägude kaudu. Filmis puudub otsene peategelane, kui seda tingimata peaks määratlema, siis sobikski selleks perekond. Võib vaielda, kuivõrd katab mudelpere ülesannet depressiooni langenud sõjafotograafi ja pehme loomuga endise näitleja pere vorm, seda enam, et ema kohalolek pole enam füüsiline, kuid Trier annab ühe võimaliku koosluse, milles kohtuvad mitmed tänapäeva maailma ja inimest iseloomustavad tunnusjooned.

Enesekindel ja end väljaspool kodu teostav ema, kutsumusest kaugenenud isa, pereelu alustav, kuid sisemiselt pidetu täiskasvanud poeg ning teismeline, suhtlemisraskustega nohik. Neid kõiki iseloomustab teatud tasakaalutus, eneseteadlikkuse madalseis, soov olla kuskil mujal või keegi teine. Trier pöörab igale karakterile piisavalt tähelepanu, et ta lugu välja tuua, näitlejad (Isabelle Huppert emana, Gabriel Byrne isana, Jesse Eisenberg ja Devin Druid poegadena) teevad kõik nauditavad osatäitmised, kandes igaüks välja ka peategelase rolli. Trier annab eeskuju, kui sisutihedaks võib muuta tunni ja neljakümne minutise mängufilmi. See tähendab elulisi dialooge, pildilist jutustamisoskust ja läbimõeldud montaaži. Filmis on palju teemasid ja Trier püüab tegelda nende kõigiga, rahvusvahelises kriitikas on seda toodud ka filmi puuduseks, kuid kartus, et see püüd tuleks kahjuks filmi terviklusele, on pigem asjatu. "Pommidest valjem" sisaldaks endas kui mitut filmi, need ongi kõik filmi peategelaste lood, milles vahelduvad meeleolud ja teostusviisid: isa lugu klassikalise esitlusviisiga, teismelise Conradi lugu aga nagu minajutustusena, pealeloetud teksti ja narratiivi lõikuvate kujutluspiltidega.

Teemades, mida Trier välja toob, pole kokkuvõttes midagi uut, võrdlemisi stereotüüpsed on ka karakterid, kuid 42-aastane režissöör portreteerib tänapäeva inimest ja ta kriisi elegantse kerguse ning värskusega. Suur osa on siin näitlejate mängul ja dialoogidel. Ehkki filmi lõpp pole enam sedavõrd tempokas ja intensiivne kui algus, hoiab lavastaja vaatajat toolidel ning kehtestab tunniks ja neljakümneks minutiks oma aja.

"Pommidest valjem" on jõuline draama, üliheade osatäitmistega, linatöö, mis võib seista ka kodusel filmiriiulil ja vastu panna ajaproovile.

Toimetaja: Valner Valme



Eesti ajaloomuuseumi teadusdirektor ja näituse "Minu vaba riik" üks peakuraator Krista Sarv.

Krista Sarv: kardan, et suured võidud ja karmid kannatused jäävad igavesti eestlaste ajaloo osaks

Maarjamäe lossis avab kolmapäeval pidulikult uksed uuenenud ajaloomuuseum, kus avatakse püsinäitus "Minu vaba riik", millega võetakse osadeks lahti Eesti saja-aastane ajalugu. Sarnaselt teistele omataolistele annavad ka sellel näitusel tooni ennekõike sõjad ja eestlaste kannatused. Olgugi et teatud ohvrimentaliteeti on Eestile ette heidetud, jäävad kannatused ühes suurte võitudega siiski igavesti eestlaste kui väikerahva ajaloonarratiivi osaks, leiab Eesti ajaloomuuseum teadusdirektor ja näituse üks peakuraatoritest Krista Sarv.

FILM
"Happy End"

Arvustus. Nüri noaga Haneke

Uus film kinos

"Õnnelik lõpp" ("Happy End")

Lavastaja: Michael Haneke

Näitlejad: Isabelle Huppert, Jean-Louis Trintignant, Mathieu Kassovitz

6,5/10

TEATER
KIRJANDUS
Leelo Tungal

Kirjanduspreemia nominent Leelo Tungal: me elame nagu kahe maailma vahel

Emakeelepäeval, 14. märtsil antakse välja Eesti kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiad, kus suisa kaks nominatsiooni - kogumiku "Teeleht" eest luule ning "Hallooo!" eest lasteraamatute kategoorias - pälvis kirjanik Leelo Tungal. Mari Klein tegi temaga sel puhul ka lühikese intervjuu, uurides, mida need teosed Tunglale tähendavad.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Sokid ja skandaalid. Baltoscandal

Peeter Helme: täna tahan rääkida ärritusest

Täna tahan rääkida ärritusest. Mõnikord sügavast ja halvavast, enamasti aga pealiskaudsest, vaid veidi häirivast ärritusest, mis valdab mind pea igal hommikul, kui olen ärganud, teinud endale tassi teed ning käivitanud arvuti, et visata pilk uudisteportaalidele, sotsiaalmeediale ja lugemist ootavatele e-kirjadele.

Mart Rannut

Mart Rannut: meie keelekavades pole olnud lõhna ka teoreetilistest alustest

"Keelekaval puudub teoreetiline põhi ja see on olnud kõikide strateegiate ja kavade põhiline puudus," rääkis saates Tartu ülikooli Narva Kolledzi õppejõud Mart Rannut. Põhjus on Mart Rannuti hinnangul spetsialistide puuduses, sest meil ei valmistata ette spetsialiste, kes oskaksid keele toimimist ühiskonnas juhtida.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: