Kinovärgiga mandariin. "Džungliraamat" läks efekti peale välja ({{commentsTotal}})

{{1461850497000 | amCalendar}}

“Kinovärgiga mandariini” 28. aprilli saates arutlesid filmikriitikud Ralf Sauter, Maarja Hindoalla ja Andrei Liimets viie kinodes jooksva linateose üle.

“Tihti, kui võetakse mingi klassikast pärit lugu, mida Kiplingi “Mowgli” kahtlemata on, ja pannakse ta tänapäevasesse 3D-kastmesse, on ta selline tühi spektaakel. Teisalt meenus “Pii elu”, mis tänase päevani üks parimaid näiteid, kuidas 3D’d võib väga kunstiliselt kasutada. Aga “Džungliraamat” jäi kuskile vahepeale. Ka minul ei tekkinud sellist kaasatuse tunnet, aga efektid olid hästi tehtud ja loomad kihvtid. Sellist üksi ei piisanud. Tervikuna jäi mitte nii kaasavaks, kui oleks võinud olla,” arvas Andrei Liimets Disney “Džungliraamatust”.

Kriitikud diskuteerisid, kas film võib laste jaoks liiga hirmus. “Kui ta laste jaoks on õudne, siis võib-olla ennekõike sellepärast, et lugu räägib lapsest, kellel pole õigeid vanemaid. Aga lapsi ei maksa alahinnata,” leidis Sauter.

“Kes tüdinud depressiivsetest palgamõrvaritest, võib kinno rutata, sest välja tulnud film nimega “Hr. Õige”, kus selline lõbusamat sorti palgamõrvar,” tutvustas Sauter uut romantilist komöödiat. “Tahaks sellele kohe vastata, et inimesed, kes tüdinud ebastabiilsetest, alkoholiga liialdavatest, endale iga hinna eest härra õiget otsivatest naistest, võivad kinodest kähku ära joosta,” muheles jälle Hindoalla. Sauteri meelest tegemist lõbusa kerge komöödiaga, Hindoallale tundus see tunduvalt mõttetum.

Muinasjutufilmi “Kütt ja kaks kuninganna” sümpatiseeris Sauterile omapärasel põhjusel. “Väga kohmakas ja laisalt kirjutatud film, mis meenutab väga palju Disney “Frozenit”. Aga mis filmi huviga jälgima pani: naistegelastel on siin suur roll. Ja see on üks haruldane seikluslugu, mis siiralt soovib rääkida armastusest. Üks feministlikumaid filme, mida üle tüki aja näinud - kui tihti sa kohtad üht mastaapset Hollywoodi teost, kus neli peategelast ja kolm neist naised?”

Draama “Häving” Jake Gyllenhaaliga peaosas avaldas kriitikutele muljet, aga Liimets tõi välja: “Kuigi sa, Ralf, mainisid, et film räägib vabanemisest, siis minu jaoks ta jäi emotsionaalselt ebatäpseks. Tundus, et see, mida filmi vältel näeme, on sümptomid, aga ma ei saagi teada, milliseks ta inimesena muutub või kes on see “uus tema”. Näeme väliseid käitumuslikke akte, mida ta teeb leinaga hakkama saamiseks, aga ei saagi teada, mis edasi saab, kuhu ta jõuab. Film fikseerib hästi alguspunkti, aga mitte lõpp-punkti.”

Lõpetuseks kiitsid Liimets ja Hindoalla stiilset vampiirifilmi “Tüdruk läheb öösel üksi koju”. Sauter jättis jälle film külmaks. “Mina vaatasin teda täielikult kui visuaalset eksperimenti. Seal on väga ameerikalik koomiksilik pool, aga ka kihvt eksootiline moment juures. Kogu see ruum on ebatavaline, kõik väga stiilne. Ka muusikakasutus,” arvas Liimets.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: