"Skaala surm" juhatab end sisse lausega "Midagi kujuteldamatut on kohe juhtumas, midagi, mida ma poleks näinud ka oma kõige meeletumas unenäos". Kõlab intrigeerivalt? Tegelikkuses ei paku etendus erilisi ehmatusi, küll aga teadmatust, mis järgmisena tuleb, sest sidususe ja loo asemel on burleskiambitsioonidega show.

Nii lavastajate kui näitlejatena osalevad vabakutselised Nero Urke ja Riina Maidre ise nimetavadki etendust groteskseks burleskiks. Laval on tantsijad ("et oleks rohkem lihakehi"), näitlejad, üllatuskülaline ja üllatusloom. Igaks juhuks ei ütle ette, kes need on, minge vaadake ise, kas üllatute või mitte.

Burleskiga seostub kohe keskendumine naiselikkusele ja lahtiriietumisele. "Skaala surm" ei keskendu sensuaalsusele, vaid pigem tõesti groteskile.

Mõnes mõttes üritatakse löökstseenidega tekitada sama efekti, kuidas mõjuvad inimestele kolmeminutised poplaulud, sest see on aeg, mida publik või tarbijad suudavad hoobilt vastu võtta enne, kui igav hakkab. Kahjuks ei ole see aga teostatud idee, sest stseenid on siiski jäetud vabaks kindlast ajalisest piirangust. Nii ei teki ka eksperimenti, mis iseenesest oleks huvitav, kuidas teha teatrit täpselt samade vahenditega ja sel viisil, kuidas popkultuur meiega suhtleb.

Lavastusse on pikitud hulganisti detaile ja kujundeid, mille lahtimõtestamine jäetakse rõhutatult publikule, samas tundub selliste kontseptsioonide või nende puudumise puhul, et kuigi minul kui vaatajal lastakse endal seoseid tekitada, ootavad tegijad ikkagi oma ideedele vastavat reaktsiooni. Natuke tuleb "mõtle ise, aga mõtle õigesti" tunne. See aga võib olla vaataja enda isiklik reaktsioon ning vajadus loo järele. Kas tänapäeva inimesel on piisavalt fantaasiat, et ise tähendusi luua?

Siinkohal ei nõustu ma Riina Maidre öelduga, et isiklik muutub kindlasti universaalseks. Alati ei pruugi teise inimese isiklikud abstraktsed ideed publikus istuvat inimest puudutada. Tihti jääb hoopis mulje, et näitlejatel endal on laval lõbus, ja seda on tore vaadata, kuid see ei pruugi ilmtingimata puudutada ega pakkuda ainest pikemaks vestluseks kaaslasega.

Antropoloogilisest huvist kuulasin teatrist lahkuvate inimeste muljetamist ja üllataval kombel ei rääkinud keegi nähtust, vaid hoopis argistest plaanidest. Ainus teatri kohta käiv sõna oli "arusaamatu". See sõna hajus aga vanalinna õhku ja ma pole kindel, kas sealt rohkem meelde jääb või arutluse alla tuleb. Hiljuti kirjutati ka Krahli uuslavastuse "Paradiis" kohta, et mõte läks sellele, mis parasjagu kodus tegemata on. Teatrist koju jalutades on kaaslase lause "ei tea, kas siin poes kassitoitu müüakse" argine, mis tuleb niikuinii sisse, teater ei peagi eskapismi pakkuma, aga olmeküsimused ei peaks teatrist lahkudes jääma domineerima üksnes sellepärast, et muud sealt kaasa võtta pole.

Küll aga hakkas etendus tööle umbes järgmisel päeval, kui erinevad pildid, eriti Nero Urke ja Riina Maidre pianiinoduett looga "Under pressure", silme eest läbi jooksid.

Paistab, et isiklik siiski siseneb teise üksikisiku teadvusse, küll aga muundatult, teises kontekstis ja üürikesemaks hetkeks, kui ehk üritati.

Kui rääkida isiklikest seostest, siis minu jaoks koosnes lavastus piltidest nagu Veiko Õunpuu filmid. Selle erinevusega, et kui Õunpuu filmis on iga stseen eraldi märkimisväärne pilt, siis "Skaala surmas" on pärlid, mida võikski vaatama jääda, mälu aga kustutab ülejäänud stseenid ja neid omavahel seostada ei pruugi õnnestuda.

Üks sõber ütles mulle peale ühte teist lugu eitavat tükki, et kui narratiivi ei ole, siis võib etendust vaadata ka kui muusikavideot. "Skaala surm" oleks õnnestunud muusikavideo.

Välja tooksin Riina Maidre terava, ääretult humoorika ning stiilse monoloogi ning kehamiimikat õppinud Evelin Jõgiste hingematvalt ilusa etteaste. Loomade kaasamist ma tavaliselt ei toeta, kuigi usun, et lavastuses kaasategev lind ei saanud kuidagi viga ega traumeeritud. Kas see aga kunstiliselt vajalik on? See küsimus jääb iga vaataja enda otsustada.