Arvustus. Paradiisirännaku kohaloludramaturgia ({{commentsTotal}})

Lauri Lagle lavastus «Paradiis» Von Krahli teatris.
Lauri Lagle lavastus «Paradiis» Von Krahli teatris. Autor/allikas: Herkko Labi

Uuslavastus
"Paradiis“
Autor ja lavastaja: Lauri Lagle
Kunstnik: Kairi Mändla (NO99)
Kostüümikunstnik Liisi Eelmaa
Video- ja valguskunstnik: Mikk-Mait Kivi
Helikunstnik: Artjom Astrov
Tehnilised lahendused: Enar Tarmo
Rekvisiitor: Kristiina Praks
Laval: Mari Abel, Mart Kangro, Erki Laur, Tiina Tauraite ja Reimo Sagor (Vanemuine)
Esietendus 16. aprillil 2016 Von Krahli Teatris.

Nii nagu Lauri Lagle varasemategi lavastuste puhul, pääseb ka "Paradiisis“ mõjule see näitlejate täielik kohalolu (mõistan, et see sõna on mõneti devalveerunud, kuid värskekõlalisemat vastet on ka raske leida), elusus stseenides, mille sisuline tähendus ja omavaheline seos võivad esimese hooga näida hämarad või tähtsusetudki. Lagle lavastus toob nii tekstis kui tegevuses esiplaanile tajud, paneb lausutud sõnade taga toimima meeled, ületades nõnda dualistlikku ebalust, mida õhtumaise sõnateatri kontekstis tihtipeale endas kanname. Siiski ei tähenda see, et too vahetu kohalolu saaks sündida kuidagi iseenesest, üksnes narratiivi eitusest või improvisatsioonilustist. "Paradiis“ ise on kohane kujund, aitamaks mõista seda puhastumisprotsessi, mida inimene oma dualistliku, nii Loojast kui iseenesest lahutatuse ületamiseks peab läbi tegema, jõudmaks (kasvõi) teatri abil punkti, kus laheneb dramaturgiline konflikt ja jääb alles puhas õndsusseisund, vähemalt viide selle võimalikkusele. Nii nagu põrgu olemus ei seisne tõenäoliselt kuumades kateldes, vaid on pigem võrreldav Tantalose piinadega, kus inimene on kõiksusetervikust eraldatud, olgugi ta soovid tal pidevalt silme ees, pole ju paradiiski maapealne plastiklilledest oaas, vaid taevariik on seespidi meie sees (Luuka 17:20). Selle saavutamise nimel peame puhastuma oma kiusatustest ja kirgedest ning teater saab ehk aidata neid teadvustada. Lavastuses toetab seda kulgu ka täiesti loetav dramaturgia, mille kaudu viis tegelast viivad justkui läbi oma elu ülevaatust. Iga stseeni jaoks võetakse palju aega, toiminguid korratakse ja varieeritakse, kuid ei teki seda teatris tihtiesinevat tunnet, et tegevus venib. Venida saab miski, mis püüab ebaõnnestunult võidu joosta meid ümbritseva argieluga. Siis, kui näiteks olustikulises suhtedraamas niigi selget üle markeeritakse või psüühikas toimivad palavikulised protsessid tuuakse lavale tuimade pseudoreaktsioonidena. Samuti siis, kui lavastuse "igavikulisus“ tähendab tegijaile midagi abstraktset, pelka eskapismi maisest reaalsusest. Meie teatrile on ette heidetud, et ta ei hoia end sünkroonis üha kiiremaks muutuva olmelise argiajaga, kuid ometi on teatri tugevus just selles, et luua üha kiireneva ja üha vähem mõtestatud elutempo keskele selliseid saarekesi, kus näitleja elusa kohalolu ja eeskuju kaudu aeg peatada ning püüda selle kontrasti kaudu endas kuuldavaks teha igaviku igatsus. Seda konkreetsete tajuvastete kaudu, mitte literatuursete stampide abil.

Nii nagu inimesed enamasti, alustavad ka Lagle lavastuse tegelased oma paradiisirännakut maapealse paradiisi kujutelmast, värvides Justin Bieberi "Love Yourself“ saatel üle lavale loodud lehtlat. Sarnast tegevust olla kuuldavasti harrastatud ka nõukogude armees, et "kõrgematele jõududele“ reaalsusest ilustatud pilt luua, kuid kahtlemata algab ka tavainimese "armasta iseennast“-teekond esmalt oma füüsilise keskkonna märkamisest ja ümberkujundamisest. Jõudmine preester Vello Salo sõnastatud seisundini: "Ristiinimese seisukoht on, et kui kohtame midagi ilusat, olgu ilus naine või öökull, kiidame ennekõike selle ilu loojat“ (Maaleht, 7. I 2016), ei tule üleöö ja iseenesest, kuid kindlasti ei tule see ka füüsilisele reaalsusele selga pöörates. Looja väljendab end ka loodu kaudu, mis väärib austust ja hoolt, iseasi, kuivõrd sellesse sihina takerduda. Kui pattulangemisega omandasid esimesed inimesed häbitunde ning minetasid sideme Eedeni idülliga, siis "Paradiisi“ trupp hakkab seda protsessi teistpidi läbi mängima. Ülimeisterliku ja ülinaljaka paradiisilindude stseeniga tõdeb inimene ühelt poolt, et on kaotanud oma võime lindude keelt mõista, teisalt püüab seda võimalust taastada lavalise intensiivsusega, mispuhul, kuna mängu on pandud kogu jõud – kraadike vähem ja stseeni võiks ohustada piinlikkuskrahh –, siis toimib see linnuteraapia omamoodi paradiisliku häbitunde ületamisena, sammukesena lähemale inimese kohalolust kantud mikro- ja makrokosmilisele harmooniaseisundile.

Kuid igavikuline ajataju ning intriigi ja konfliktita dramaturgia ei kesta kaua, see seisund luuakse vaid selleks, et tuua mängu kired ja kiusatused. Mari (Abel) agiteerib Tiina (Tauraite) ja Mardi (Kangro) abielluma, saates tseremooniat süntesaatoril ning karikeerides (vist?) protestantlikku laulatust. Asudes seejärel ette lugema Ülemlaulu 4. peatükki, hääldab ta fraase eriliselt materialiseerides, rõhutades paroodiliselt kontrasti üleva ja argise vahel ning saavutades sellega publikut lõbustava efekti, kuid aktualiseerides seeläbi ka igipõlise arutelu teemal, kas Ülemlaul kirjeldab taevast või maist armastust. Selle ambivalentse hetke katkestab igavikulise kahjuks Mari kellavaatamine ning argise elutempo sissetung. Ta usaldab enda alustatud rituaali läbiviimise Erkile (Laur) ning pageb lavaruumist, et peagi naasta, panna mängu (naiselik?) manipulatsiooniarsenal, saada Mart enda haardesse ning seejärel ta Reimo (Sagor) nimel hüljata. Lisaks sellele, et stseen kehastab omalaadset variatsiooni paradiisiaias kirgede ja kiusatuste tõttu minetatud ühtsusseisundist, rõhutatakse siin ka lavastuses hiljemgi korduvat suhtemustrit, kus naine on protsesside käivitaja ja juhtija ning mehe kanda jääb vastutus oma räpasuse, määrituse pärast. Nii nagu seda annab kõnealuses stseenis Mardile mõista Mari, heidab seda hiljem (rosoljeplekid särgil ja jope õlised varrukad) Erkile ette ka Tiina.

Kuid seetõttu peavad lavastuse meestegelased läbi tegema ka puhastusriituse. Selleni ei jõuta küll kohe, sest nagu öeldud, ei esita Lagle lavastus mingeid literatuurselt deklaratiivseid sümboleid või sedastusi, vaid pakub puhastumisprotsessile konkreetseid tajuvasteid. Kiusatustest ja õrritustest kantud laulatusstseeni juhatab järgmisele tasandile Youtube’i diskot alustanud Puggy "Teaser“, mis kasvab Buraka Som Sistema "Kalemba“ ning Die Antwoordi "I Fink U Freeky“ saatel seniseid suhteid ümbervormivaks dionüüsiaks, mille elemente viljakusvalmidusest ligimese lõhkirebimissoovini ekstaatiliselt kehastatakse. Dionüüsilisele ekstaasile järgneb pikk pingelangus, mille käigus jätkatakse paradiisipuude värvimist ning Reimo alustab põhjalikku pihtimust oma looduga ühekssaamise kogemustest. Erinevalt eelmistest stseenidest ei loorita ta seda aga mingi väljapoole suunatud kaitsekihilise irooniaga, vaid annab, puulehtede taha varjudes, justkui aimu intiimsuse võimalusest inimese suhtes maailmailmakõiksusega. Eelnenud dionüüsia järelmina hakkavad Debussy "Fauni pärastlõuna“ taustal lõhkema paradiisipuude üleküpsenud viljad, kuid kogu see loodu ringkäigufaas valmistab ette juba uue, puhta inimese sündi (Erki: "Viskame ära selle jope, kui see puhtaks ei lähe“.)

Nagu öeldud, suunavad paradiisiaia traditsioonide kohaselt protsesse naistegelased, puhastumine jääb meeste kanda, kuid selleks peavad nad eelnevalt muutuma "vaimust vaeseks“ (Matteuse 5:3). Nii nagu pikk perekondlik vestlus Tiinaga muudab Erki infantiilseks, jõuab ka Mart selleks hetkeks taas lapsestaatusse, kui Tiina tal pead hakkab pesema.

Puhastusriitused läbitud, jääb trupp eeslaval seljaga publiku poole istudes paradiisiaeda silmitsema. Võib tekkida küsimus, kas imetletakse omaenda kätetööd, maapealse paradiisi võimalust? Või vaadeldakse distantsilt kättesaamatut? Olles juba kohad sisse võtnud, läheb Reimo veel lehtlasse ning võtab sealt ära redeli. See liigutus laseb aimata, et redelit ei ole enam vaja. Ollakse KOHAL.

Toimetaja: Kaspar Viilup



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: