Kenderi kohtuprotsessil tunnistajaks käinud Tarmo Jüristo: miks?!?? ({{commentsTotal}})

Tarmo Jüristo.
Tarmo Jüristo. Autor/allikas: ERR

Käisin eile kohtus "Untitled 12" asjas tunnistajaks. Väga kummaline kogemus oli. Anda kohtus vande all ütlusi Burroughsi, Nabokovi, Joyce'i, Becketti, Sade ja muidugi Kauri kohta.

Rääkida filmidest nagu “Behind the Green Door” ning püüda jooksu pealt prokuröri nõudmisel välja mõelda, kuidas võiks olla eesti keeles “money shot”. Seletada, milline nägi välja Marcus Harvey “Myra” ja miks see sellise skandaali tekitas. Kirjeldada, kuidas Von Krahli “Sex Pistols” lavastuses näitlejad lavale saabudes esimese asjana ämbrisse oksendasid, kuidas Rasmus Kaljujärv “Kõntsas” kaht naist seksuaalselt alandas, kuidas näitlejad seal näoli mudas roomasid, kuidas Taavi Eelmaa ühes teises 90ndate lavastuses endal laval persest eesti lipu välja tõmbas – ja kuidas see oli tsitaat ning omakorda viide Hermann Nitschile ning Günter Brusile. Ja nii edasi ja nii edasi.

Kõige kummalisem kogu selle kummalise asja juures oli minu jaoks kohtuniku ning prokuröri siiras arusaamatus ja hämmeldus, mille saab kokku võtta ühteainsasse sõnasse: “MIKS?!??” Miks inimesed kõike seda teevad, miks nad – kui kasutada prokuröri sõnu – “raiskavad oma elu ära piiride ületamisele”?

Ma pean ausalt tunnistama, et olin sellest küsimusest rabatud ning hiljem veidi järele mõelnuna adusin, et ise pole ma seda osanud juba väga, väga ammu esitada. Aga see on tegelikult huvitav ja oluline küsimus – tõepoolest, MIKS??!!? Miks seda kõike teha? Miks roomata nägupidi mudas, miks oksendada laval, miks loopida toitu, miks joosta alasti ringi ja röökida, miks onaneerida riigilipu peale, miks lõigata end žiletiteradega, miks pritsida publikut verega, miks sittuda purki, miks teha filme ning kirjutada romaane, kus tegelased piinavad, vägistavad ja tükeldavad teisi inimesi – ja miks kirjeldada “detailselt ja pealetükkivalt seksuaalvahekorda mehe ja lapse vahel”? Enamgi veel, miks peaks keegi tahtma kõike seda vaadata, lugeda ja muul moel kogeda, ja miks sellest akadeemilisi artikleid kirjutada ning kohtus tunnistusi anda? Miks peaks kellelgi tulema pähe varastada näituselt purk sitaga? Miks on lugematud, pealtnäha täiesti tavalised, mõistlikud ja haritud inimesed kõiki selliseid asju teinud?!

Kui sellele küsimusele vastuseid otsima hakata, siis kõigepealt oleks hea mõte vaadata veidi lähemalt seda, mis on kunst ja kuidas suhtub see maailma, milles me elame. Lääne esteetikas on läbi ajaloo olnud üheks fundamentaalseks printsiibiks arusaam kunstist kui mimêsis'est. Selle, juba vähemalt Platonilt pärineva arusaama järgi, matkib kunst päris elu – ning mida täiuslikum on imitatsioon, seda parema kunsti/kunstnikuga on tegu. Platon ise oli muide mimeetilise kunsti suhtes väga kriitiline: kuivõrd tema arust oli meid ümbritsev maailm pelgalt koopia täiuslike ideaalide maailmast, saab kunst parimal juhul olla ebatäiusliku koopia ebatäiuslik koopia. Sellel arusaamal on väga sügavad juured – kui me räägime millestki, mis ei ole “päris”, “tegelik” või “autentne”, siis me kasutame selleks ju sõna “kunstlik” (artificial, artificiel, artificiale, künstlich, искусственный, jne.) Kuidas ületada seda kunsti ja tegelikkuse vahelist lõhet, on seega olnud kunstnike jaoks täiesti fundamentaalseks küsimuseks läbi kogu Lääne kultuuri ajaloo ning suurema osa selle ajaloo vältel oli vastuseks aina täiuslikum representatsioon. Mõeldagu siinkohal näiteks ruumilise perspektiivi kasutuselevõtust renessansiajastu kunstis või baroki trompe-l’œil vaimustusest.

Tervel hulgal erinevail põhjustel hakkas 18. sajandi lõpul ning 19. sajandi alguses arusaam kunsti kui perfektse imitatsiooni võimalikkusest murenema. Selle kõrvale – ning peatselt asemele – tekkisid teooriad kunstist kui väljendusest, kui kommunikatsioonist, kui “art pour l’art” puhtast vormist, kui millest iganes mis tekitab “esteetilise reaktsiooni”. Kui klassikaline esteetika (mille mõjuväljas me elame suuresti tänaseni) lähtus eeldusest, et “ilu” on objektiivne ning universaalne, siis tasapisi kerkis selle osas aina enam kahtlusi ning vastuhääli. 18. sajandi lõpul üritas Immanuel Kant erinevaid esteetika-teooriad ühendada, väites, et ilu on “subjektiivne universaal” ning rõhutades, et esteetiline hinnang peab lähtuma teatud “huvitust heameelest” (saksa k. interesseloses Wohlgefallen), sest ainult nii saame me rääkida “ilust” kui objekti omadusest ja mitte pelgalt meie subjektiivsete eelistuste või tõekspidamiste projektsioonist.

Probleemiks on siin aga see, et selline vaade rõhutab veelkordselt kunsti ja tegelikkuse eraldatust, kunsti hermeetilisust. Kunst saab selliselt käsitleda ainult väikest osa sellest, mida me kogeme, ning peab seda väikest osa käsitlema moel, mis lubab meil hoida oma “huvitut” positsiooni. Kunst jääb sellisel moel alati “kunstlikuks”, selle sõna “mittetegelikus”, “võltsis” ja “tehislikus” mõistes. Ja see tundus paljude kunstnike jaoks väga ahistav väljavaade. Kui kunstil on üldse midagi öelda selle kohta, milline on meie elamise-kogemus, siis ei saa see olla piiratud ainult sellega, mis on kaunis, ülev või sulnis – kuna meie kõigi elud sisaldavad väga palju sellist, mis seda ilmselgelt ei ole. Kui kunst tahab olla “tõeline”, siis peab ta suutma tekitada meis tundeid ja emotsioone lisaks “huvitule heameelele”. Kunst peab suutma käsitleda mitte ainult ilu, vaid ka inetust, mitte ainult kõrget, vaid ka madalat, mitte ainult üllast ja head, vaid ka alatut ja kurja, mitte ainult püha, vaid ka profaanset, mitte ainult sulnist, vaid ka rõvedat, mitte ainult lubatut, vaid ka lubamatut. Kõikide nende paaride tumedamad pooled on samavõrd inimlikud emotsioonid kui helged – ning nagu kaasaegse kunsti ajalugu on näidanud, on nad mitmes mõttes vast isegi tugevamad ja olulisemad.

Kunsti võime tekitada tugevaid emotsioone ning seeläbi mõjutada meie hinnanguid ja ka tegusid oli tuttav muidugi juba vanadele kreeklastele, sealhulgas, taaskord, Platonile, kes oli ka selle kunsti aspekti suhtes väga kahtlustav ning leidis, et seetõttu tuleks ideaalses riigis kaitsta noori “ebapuhta” kunsti korrumpeerivate mõjude eest. Nii ei ole üllatav, et pea iga uue kunstiliigi esilekerkimist on saatnud tulised vaidlused. 19. sajandi lõpu impressioniste ja sümboliste, 20. sajandi alguse ekspressioniste, kubiste, abstraktsioniste, sürrealiste, dadaiste; sajandi keskpaiga rokkmuusikuid, punkareid; sajandi lõpu performance-kunstnikke, räppareid jne jne. on kõiki, vähemalt algselt, süüdistatud “ilu” perverteerimises, sündsusetuses ja lihtsalt mõttetuses. Kõik nad lõhkusid ja rikkusid ühel või teisel moel kehtivaid esteetilisi norme ja tõekspidamisi – ja reeglina mitte selleks, et neid lõhkuda lihtsalt lõhkumise rõõmust, vaid selleks, et pääseda välja mimeesise, representatsiooni ning “huvitu heameele” hullusärgist, et saada kuidagi lähemale tegelikkusele, sellele, mis on “päris”.

Ja siin on ka üks võimalik võti transgressiooni juurde kunstis ja kirjanduses. See on moodus jõuda välja lugeja, vaataja ja kuulajani otsesel moel, ilma vahenduse ja representatsioonita. Von Krahli “Sex pistolsis” oleks näitlejad võinud tulla lavale, pista pea ämbrisse ja öökida – ning iga inimene publikus oleks saanud aru, et neile tahetakse näidata inimest, kes oksendab. Kui aga lavale astub inimene ja oksendabki päriselt, siis toob see meie poolt kaasa täiesti fundamentaalselt inimliku reaktsiooni: jälestuse. See jõuab meieni, tahame me seda või mitte, sest see on päris. Kui Marina Abramović lõikab end laval istudes žiletiga nii, et veri voolab üle ta näo, on see päris. Me teame, et ta tunneb lõike valu ja vere soolast maitset päriselt, mitte lihtsalt ei palu meil seda olukorda endale ette kujutada.

See on see, kuidas mina vastaks küsimusele “MIKS?!?”. Aga ma muidugi ei tea, kas see vastus prokuröri jaoks veenev või isegi üldse relevantne oleks. Ma kahtlustan, et ei oleks.

Siis aga tuli mulle pähe veel üks teine, palju lühem võimalik vastus. Kui keegi küsib, miks peaks inimesed raiskama oma elu sellele, et ületada piire, võiksin ma vastata George Mallory sõnadega, kui temalt 1923. aastal küsiti, et miks ta tahab Mount Everesti otsa ronida.

“Because it’s there,” vastas Mallory.

 

Arvamusartikkel ilmus Memokraadis.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Memokraat



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: