Dean Blunt - kunstnikust trickster, kanepiuimas bomberiga meediamanipulaator, kriitikute lemmik, läheb seekord nime all Babyfather hiphopiradadele, lisades ohtra annuse oma iseäralikke ideid.

Äkki peaks algul rääkima R2 saatest "Sinu saade". Juba Raadio 2 algusest saati eetris olnud saate põhimõte on selline - öisel ajal toimuva saate ajal mängib saatejuht Sven Maibaum depressiivsemat-mõtlikumat muusikat a la Smashing Pumpkins ja Code One ja siis loeb lugude vahele põhiliselt noorte inimeste luuletusi, haikusid, mõtteid igavikulistest asjadest nagu usk, üksindus, lootus, armastus, suhted. Hääl on tal eriline, sisendusjõuline, sügav. Sellise häälega võis olla näiteks Jim Jones - olmest ega välispoliitikast siin juttu ei tehta, atmosfäär on sügav, pühalik, öine, siiras.

Siis võiks veel rääkida skittidest. De La Souli plaadilt "3 Feet High And Rising" 27 aastat tagasi alguse saanud skit'id on lühikesed "vaimukad" vahepalad lugude vahel. Olen kuulanud mitu räpiplaati, aga vähesed skitid on olnud naljakad ja kuulatavad. Väljaspool konkreetset plaati pole neil mingit mõtet ja reeglina pole neil üldse mõtet. Samuti on ülimalt väsitavad ja igavad igasugused kontseptsiooniga plaadid. Alates Holly Herndonist kuni ma ei tea milleni, kontseptsioon on juba sõnana pikk ja lohisev ja samuti on mingi kontseptsioonina tehtud plaadid väga tüütud.

Kolmandaks peaks rääkima haritud inimestest ehk filosoofiadoktoritest, kes nii mõnigi kord "avastavad" hiphopi ja selle käigus teinud võimsat mõttetööd ja on leidnud üles mõningad tõigad nagu näiteks, et selle muusikažanri artistid ülistavad narkoäri (vaata enamikku hiphopilugusid), on ropud (iga teine räpilugu) ja misogüünsed (Slick Rick). Isegi Young "Kuigi Käin Seelikuga" Thug on piisavalt misogüünne ja lisaks veel blood. Muideks, nagu aru saan, elab Dean Blunt Atlantas ja kui ta paar aastat tagasi käis Rinse FM'i saates Scratcha DVA'l külas, siis mängis peaaegu ainult Young Thugi. Siia sobib veel muidugi mainida, et kui vähegi kuskil teleris on näha oma lakitud soenguga Priit Kama (justiitsministeeriumi vanglate osakonna juht), siis mainib ta kohe ära, et uusi vanglaid on vaja just sellepärast, et endised kamber-tüüpi vanglad on kuritegevuse kasvulavad, kus vanemad kurjategijad õpetavad nooremaid, ideid vahetatakse ja koostöö käigus sirgub uus ja parem kuritegevus.

Nüüd juba Babyfatheri (Dean Blunt, koostöös Arca, Mica Levi ja äkki veel kellegagi) albumi "BBF Hosted by DJ Escrow" juurde. Kõik algab Idris Elba lause-motiivi "I'm proud to be british" kordamisest ad nauseam, kuni sellest saab teatud groove. See on riskantne manööver ja esialgsel kuulamisel on sel plaadil ideid rohkem kui muusikat ennast. Kui sõber Aivariga käisime vaatamas Dean Blunti kinos Sõprus, siis algas kogu kontsert just sellise meditatiivse-monotoonse käiguga, mille sisse pidi minema, aga inimesed hoopis nihelesid ja ootasid, millal päris kontsert hakkab. Aivar arvas, et eesti publik ei saa asjale pihta ja et Londonis saaks kõik aru, kui tähtis on lasta groove'il kedrata üks hea pool tundi enne, kui live üldse alata saab. Esialgsel kuulamisel on lihtsam olla selle plaadi puhul eelmainitud tüüpi publiku poolel, sest mitu korda järjest jõuad Sa kuulata seda viisijuppi "I'm proud to be british"? 50? 100? (50, aga suurendada doose - VV).

DJ Escrow on siin midagi Madlibi Quasimoto sarnast, Dean Blunti kriminaalne alter ego, ta on nagu "Sinu saate" saatejuht, kes öisel ajal mängib lugusid, kuid ka natuke räpib ja õpetab tänavatarkusi, selline rahulik laid-back veteran, ei pinguta üldse. See on nagu Priit Kamale pinnuks silmis olev öise raadio kriminaalne kasvulava, elukogenud gängster jagamas tänavatarkusi, midagi Notorious B.I.G loo "10 Crack Commandments" sarnast, ainult tarkused on jagatud skittideks, mida ta oma "saate" lugude vahel räägib. Objektiivselt võttes ei ole see teab-mis-põnev- kontseptsioon ja kui seda teeks mõni eesti räppar, siis see kukuks välja naeruväärselt. Muusikaliselt ei liigu Dean Blunt kuigi kaugele eelmisest plaadist, kõik see on ikka pigem selline spoken-word, lausumine, urban blues. Esimestel kuulamistel plaat end nii lihtsalt ei ava, lood on lühikesed ja kergelt segadusseajavad, pigem skitid, mida esialgu ei seo üksteisega midagi. Mitmendal kuulamisel muidugi asjalood muutuvad ja skitijadal on oma sisu ja meetod. Lõpuks harjud mitukümmend korda öeldava "I''m proud to be british"-iga ära, see gruuv hakkab toimima. Huvitav on just see, kui hästi see plaat lõpuks kõlabki nagu raadiosaade.

Hiphop on see plaat vaid ülitinglikult, see on pigem nagu mäng, hiphop-dekontruktsioon. Dean Blunt mängib hiphopi kaanonitega samuti nagu kontseptualist Joseph Kosuth maalis definitsioone entsüklopeediatest või lisas oma teosele "Kolm tooli” lisaks maalitud toolile ka päris tooli ja lõpuks ka tooli definitsiooni. Dean Blunt vaatab hiphoppi läbi kõverpeegli (kasutades Dj Escrow personaaži), pigem irooniliselt. Ta ei pea teatud kohustusena olema "real", olema kapuutsiga pusas vihane teismeline, tegema sõrmedega kodukootud gang-sign'e, nagu enamik eesti hiphopist. Dean Blunt on pärit Hackneyst, Londonist ja tal ja ta linnal on piisavalt tarkust ja selgroogu, (muusikalist) kogemust, et hiphopi kaanoneid nihestada ja ümber mõtestada, ei pea alati sabas sörkima ja jäljendama. Tal on tõesti põhjust uhke olla britt. Kümme.