Tim Gane on juba viimased kolm aastat olnud pärast Stereolabi laialiminekut aastal 2009 taas aktiivne bändimees. Cavern Of Anti-Matteri projekt oli Gane'i jaoks võimalus taasavastada oma juuri krautrockis ja industriaalsemas elektroonikas. 2013 tehti Berliini (kus Gane praegu baseerub) spetsleibli Grautag jaoks duubel-LP "Blood Drums", millele järgnes paar lühimängivat. Koostööpartneriteks said sündivõlur Holger Zapf ning kunagi Th' Faith Healersis, aga algul ka poole kohaga Stereolabis trummeldanud Joe Dilworth ja pärast "Blood Drumsi" salvestamist hakkasid ka kontserdid tulema.

Käesoleval kauamängival on trio omadega hästi kokku kasvanud ja krautrocki sulam elektroonikaga toimib senisest küpsemalt. Avalugu "Tardis Cymbals" on kaksteist minutit õhulist proge-psühhedeeliat, kus miinimumist pigistatakse efektiivne ja hüpnootiline maksimum, sellele järgnev "Blowing My Nose Under Close Observation" jällegi uitab 80ndate elektro radadele, krudisev analoog-elektroonika on ühtlasi peenelt väljapeetud. Rokitakse ka, "Insect Fear'i" kitarri ja elektriorelite kombinatsioon annab tuntud headuse, mida ongi ehk meeldiv kuulata vahest ka täisinstrumentaalina.

Kaasatud on ka häälttegevaid külalisstaare. "Liquid Gate" (vaadake alt videot) oma päikselises popvormis sisaldab Bradford Coxi vokaali ja on ehk kõige ebatüüpilisem lugu albumil. "Planetary Folklore" sisaldab aga Spacemen 3 taustaga Sonic Boomi (alias Peter Kember, mängis üsna lühidalt ka Stereolabis) sobivalt meesmasinlikuks timmitud spoken word'i "Tardis Cymbals" tüüpi atmosfääri taustal.

Vaheldumisi on bänd helge nagu Neu! kõige sõbralikumad momendid ("Melody In High Feedback Tones"), siis jälle kõledalt industriaalne ning tumedate foonidega mängiv ("Hi-hats Bring The Hiss"). Võrdlused teadagi-mis-bändiga on paratamatud, aga võiks siiski eeldada, et "Black Glass Actions" ja "Echolalia" on pigem harjumuspärast käekirja vaid osalt äraandvad ja midagi sellist nagu mõned pikemad lood (nagu "Pantechnicon" või "Void Beat") soovinuks ehk pigem nullindatel mingi uue suunana. Kammerlik lõpulugu "Zone Null", kus keelpille on seadnud üks teatud Sean O'Hagan, osutab, et lopsakam instrumenteering ja filmiheliribalik meeleolu on Tim Gane'ile endiselt meeltmõõda. Kõhedam siiski kui High Llamas või hilisem Stereolab.

"Void Beats/ Invocation Trex" näitab, et Tim Gane on endiselt loominguliselt vormis ning post-rock nagu seda määratles Simon Reynolds pühitsemaks Stereolabi tüüpi bändide loomingut, on endiselt mõistlik alternatiiv sellele, mida post-rocki tiitel hakkas hiljem tähistama.