Meelis Friedenthali "Inglite keel" kirjeldab aegu, kui raamatut usuti enam kui praegu. Osa "Inglite keele" tegevusest leiab aset küll laias laastus olevikus, kuid see on vaid ettekäändeks, juhtimaks lugejat noisse aegadesse ning tunda "Kahetsust kaotatud asjade pärast, mälu tuhmumist, kibedat alistumist." (lk 113). Peategelasele Joonasele, kelle armuloost ette kandmisele teos end ositi pühendab, meeldib töötada ruumis, mille tapeetide tagant paistab välja veel mitte lõpuni tapetud minevik. Kuid häving saabub vääramatu jõuga: "Pannakse ette uued aknad, ventilatsioon hakkab undama… ostetakse uus ergonoomiline mööbel. Hoolikalt pühitakse välja kogu minevik." (lk 117) Joonase mõtteid saadab iseloomulikul moel ohe. Varjatud nukrus, nagu igasugune vanamoelisus, mõjub kohmetult kui kummardus, mida igaüks ei tee. Autor ise nimetab seda eshatoloogiliseks nostalgiaks (lk 161). Lisades: "Keegi pole teekonna lõpul enam endine." (samas).

Formaalselt on teose tegevustik jagunenud kahe aja, varauusaja ja kaasaja vahel. Esimene aeg on uskumise aeg (17. sajand) ning see on ka "Inglite keele" usutavaim aeg, kus toimetavad raamatutrükkalid Johann ja Friedrich Menius alias Salomon Maius. Teine aeg on kahe raamatu-, täpsemalt paberiajaloo uurija, Asta ja Eino Aaroni aeg. Asta ja Eino prototüüpideks on kunagine Tartu Ülikooli klassikalise muinasteaduse muuseumi direktor Õie Utter (1930-2010) ning tema kaasa paberiajaloolane Leo Utter (1929-2006). Too aeg oli tunnistajaks lõketele, mille ümber istusid tublid raamatukoguhoidjad, kes üritasid salaja oma töökitlite alla peita raamatuid, mis olid määratud tules hävima, ning makulatuurikampaaniatele, mille eesmärk oli üldjoontes sama.

Samas on see aeg piisavalt pikk (või lai) selleks, et Joonas ja Mirjam võiksid üksteist armastama hakata, Toomemäe varemete otsa ronida, veini juua ja torupillimängijat kohata. Kaks aega on ühendatud just tolle viimase, muistsest raamatumärgist välja kasvanud või sinna tagasi suunduva tugevalt topeldatud võlupillimängijaga. Pillist ja sealt tulevast häälest kasvab välja võimas kujund – südame ja fallose sümbioos. Teose lehekülgedele ilmuvad veel mitmed varjud või varitegelased, kes Toomemäe nõlvul, Kuradisilla lähedal põõsast välja astuvad ja löövad nukkidega kastitäit vesimärkidega paberit kätel kandvat Einot, kes ei saa end kaitsta. Samasse masti kuulub ka "igerik vanamees", kes päästab Mirjami vägistamisest (lk 50). Aga ka Indrek Hirv, kes armunud Joonasele õigel ajal sobivad sõnad ette ütleb: ""Ma kordan, aiva kordan nagu narr…"" (lk 25).

Iga autor peab uskuma seda, mida ta kirjutab, hoolimata sellest, mis ajal ta juhtub elama – elus olema. Ning kui see usk on tugev, siis haarab ta kaasa ka lugeja. Kuidas uskuda aega, mis võrreldes tõelise usu ajaga, Jumala ja Raamatu ajaga on nagunii vaid selgelt fiktsioon, pelk mõttemäng? (vt autori saatesõna lk 203).

Armastaja igatseb puudutada. Ka kiindunud lugeja puudutab lemmikkohti hajameelselt sõrmeotstega. Mõlema armastaja, Joonase ja Mirjami maailm on tundlikult taktiilne:
Joonas: "Joonas hoidis tal ümbert kinni, tundis enda vastas tüdruku rindu, rinnahoidja karedat pitsi, juuste puhast lõhna." (lk 25).

Mirjam: "Mirjam kummardus välja ja toetas käed läikivatele piiskadele aknaplekil – ootamatult pindpinevusest vabanenud piisad voolasid niredena sõrmede vahelt maha ja kukkusid mõõdetud vahedega neljanda korruse kõrguselt alla." (lk 51).

Viimases näites pole küll kirjeldatud teise armastaja, Joonase keha, kuid on selge, et Mirjam on tundlikum. Naise nahk on õhkõhuke membraan, mehe oma parimal juhul kuivatuspaber või vineer. Saatanlik subjektiivsus minus sosistab, et ma usuksin Mirjami sõnu ("Nad/ deemonid/ tulevad sellest/ Salomoni/ raamatust välja, on siin varjude taga, igal pool." (lk 141)) vaid siis, kui see oleks mingil moel seoses mitte nägemise/nägemustega, vaid eelkirjeldatud taktiilse ülitundlikkusega.

"Inglite keel" on inglite keel. Jutumärgid jäävad jutustajale. Ja kriitikule – temale topelt.