Lauri Sommer: Teekond Tulemäest kaminani
Plaadialbum (3 CD-d) "Henry Laks. Eesti kullafond". 58 parimat laulu.
Tallinn, Hitivabrik, 2015.
Yhel kevadel veidi rohkem kui veerand sajandi eest näitas ETV saadet Seitsmendast Meelest. Lõputiitrites sisaldus ka postiaadress. Teismeline provintsinooruk kirjutas ning sai lauljalt ootamatult sooja ja inimliku vastuse. Allkirjadega bändipildi veel pealegi. Sisse jäi hea tunne — need seal yleval ei ole kõik ainult ennast täis tolad. Seesama inimliku mõõtme kogemus fluktueerib ka nyyd neid tuulatud laule kuulates. Kullafondi raamis on Laks ju isegi nooruke mees, aga ta on rahva sydamesse jäänud ja seda au väärt.
Hitivabriku valik esindab natuke eklektilist ja pisut populistliku joonega kokkuvõtet väga erinevaist aegadest. Varasemate palade kogumik "Hoia mu poole" (1996) võttis kokku rahva ette ilmumise ja kõrgpopulaarsuse. Kakskymmend aastat hiljem lisandub sellesse pärandisse varjundeid, tysistusi ja kypseid leide. Henry Laksi element tundub olevat tuli. See ilmub lauludes päikese, valguse, soojuse, hoolimise, välgu, väe, kire ja muude kujudena. Muusikasse jõudis Laks eesti pungi synniaegadel koolibändis Pelikan (1977), kyttis Revaliga tuumavarjendi prooviruumis heavy metal’it ja Zaltus Lumeliga proget ning lähenes Kuuenda Meelega yldarusaadavuse piirile. Popikuulsusele eelnes tal vähemalt viisaastak põrandaalust tuntust. Progest saadik oli Laks juba prohvetlik, avala häälega, sisenduslike fraasikordustele ehitatud meloodiatega ja sõnatäpne. Paljud tema lood olid omamoodi manifestid. 1985. aasta Tartu levimuusika päevade kava alustanud Kuuenda Meele "Tulilind" loitsis vaimu lennuvõimetute kanade maailmast ära lendama.
Laksi esimene telessse jõudnud video oli Kuuenda Meele pisut The Police’i meenutav "See naerev kloun" saates "Kontakti laulud 86". Kunsti, vaimseid huvisid, karated ja muusikat yhendav Laks tuli alternatiivkultuurist. Absurdsesse nõuka tegelikkusse saigi lylituda ainult narri või triksterina. 2012. aastal lindistatud "Tihtipeale kloun ei ole koomik" on selle teema variatsioon. Kuuendas Meeles kuuldus veel ysna selgelt nende muusikute minevikku — hard rock’i monotoonseid taustariffe ja kidrapiinutamist ning vist ka midagi new wave’ist. Ka professionaalidest koosnevale Seitsmendale Meelele kulus see rängem rockiminevik vahel sõnumi võimendamiseks ära. Paarisduurid olid puutepunkt näppu viskavate kutsekooli kõurikutega ajal, mil öeldi "heavy tuleb, heavy tapab". Sinna juurde kuulus tugevnev intellektuaalne osa ning seaded. Joonistusid välja instrumentide dialoogid ja uusromantilised passaažid, vaikse ja valju dynaamika, funk, maitsekas sound’ivalik ning muidugi kandev sõna. "Inimkõrbes jäänud oled omapead", "Varjus on suur salajõud", "Sa hoia mu poole", "Olen päris tasa, ootan tasa veel", "Elagu kevadlilled talve haua peal" jne. Mäletan, kuidas nende fraaside ja neid sisaldanud lugude mõte ja tundetoon kohale jõudis, mu tollase natuke valulise hingelise kitsikusega sobitus ning seda kuidagi ravis. See bänd oli nõukogude teismeliste antidepressant ja tajulaiendi. Nad ytlesid otsesõnu: "Sul silmad avab Seitsmes Meel", ja nii ta oligi. Vaimne popmuusika, tolle aja harv hybriid heavy ja disko kehapõhiste lõpmatuste vahel. Ja samas rytmiliselt nõtke ning värelev. Isegi midagi myytilist oli neis lauludes. Seda sissemineva poeesia ja eredate meloodiate sulandamist jätkas hiljem Ummamuudu osas oma loomingust. Tolle bändi yhe mootori Timo Vendti ja Laksi hilisem koostöö ("Kirjatuvi", 2007) tundub vägagi loogiline.
Ka Mahavoki lyyrilise kitarristi Heini Vaikmaaga on Laksi natuur kenasti sobinud. Minu lemmikuks on neist lugudest "Teekond kestab" (2012). Seitsmenda Meele materjalist väärinuks ehk kaasamist veel vähemalt neli hiti staatuses olnud lugu: karmima käekirjaga "Tuisueit", sydamesoe "Kingitus" ja pere sisemust läbivalgustav iluskõle "Suhted". Sellele supergrupile saabus 1990. aastal kuulsuse tipul ootamatu lõpp, mis võis olla seotud ka muusikute kõrvalprojektide ja yleminekuaja muutuva muusikaturu prognoosimatusega. Edasised mentaalse katkimineku ja pikaldase paranemise aastad kannavad tumedat pitserit, kuigi pikka pausi lindistustes ei olegi. 1991. aastast pärinevad veel vägagi helge auraga "Tasa sõites yle silla" ning meelekindel "Sabaga mees". Samal aastal lindistatud "Läbi öö" (Arno Vihalemm / Alo Mattiisen) kõlab tolles kontekstis juba pahaendelisena. Sõprus sõpruseks, aga kuulates tundub, et neid Mattiiseniga koos tehtud lugusid võinuks valikus mõni vähemgi olla. "Ilmaratta" ning "Jaagu laulu" võlu on vaieldamatu ja kestev. Aga pseudofolkloristlikud (muusikaliselt vahel lausa slaavilikud) väärkoheldud syntesaatorist välja pitsitatud kolmeduurimarsid ("Lugulaul", "Korraga!","Kaliraud" ja lamedalt moraliseeriv "Asjad") mõjuvad hilisemate sound’itundlike ja pärimusse syvenevate lugude taustal muusikalise suhkruvatina. Nende suureliselt optimistlik laad poleks nagu yldse Laksi rida. Mõned laulud võiks jätta oma aega, kuid teistega tahaks koos olla alati.
Toredaid leide on siiski ka 1990-ndatest, näiteks kaheksateistkymnese Jaanika Sillamaa helgusest valgustatud duett "Ilus maa" (1993). Kaver Urmas Alenderi palast "Võta mind lehtede varju"(1995) mõjub oma leebe resignatsiooniga. Omal vaiksel moel on Laks kriisidest välja tulnud. Ta ei jäänud Syd Barretti moodi elu lõpuni tagatoa eraklusse. Neid tagasituleku ja selgimise hetki on tore kuulda. Kullafond ei tõmba ta loomingule joont alla. Kogu senist materjali vaagides tekib aga siiski tunne, et ykski Laksiga stuudiosse kogunenud professionaalide kamp (otsesemalt kristliku suunaga ansamblit Toora siin kogumikul peaaegu ei kuulegi) pole olnud muusikaliselt nii sidus ja sujuv kooslus kui Seitsmes Meel oma kahes inkarnatsioonis. Tolle aja helikude oli kõige rikkalikum, toetavam ja kongeniaalsem. Lugudesisesed yleminekud tegid ilu. Imre Eenmaa bass oli mahlakas malakas ning tema immitsa on hiljem kaaperdanud Leslie Laasner. Kalle Vilpuu kitarri palett on tänini lai, kuid Tõnu Väärtnõu syndi vaikimine on märkimisväärne kaotus eesti muusikale. Selle bändi suutlikkus ulatus kammermuusikalikust "Pärlist" rockini, stiile suudeti väga sujuvalt kokku sulatada. Hilisemate "kehadega" tehtud lindistuste täpsus ja kasvav professionaalsus mõjub tihtipeale kuivalt, projekti täitmise laadis. Kuulajate muusikaline horisont on praegu väga lai, aga nendes taustades oleks nagu endiselt midagi nõukogulikku, Linnahalli stuudiost tulnut ja keskpäevasele raadiole orienteeritut. Rutiinne taust kammitseb vahel ka edastatavat sõnumit.
Laksi vokaali tämber on läbi kolme plaadi ootamatult yhtlane. Varieerub aga intensiivsus ja tekstide feeling. Vulkaaniliste kirgede ja maailma muutmise aeg on möödas, meieni kandub kydeva kamina hubasus ja väiksed läbitunnetatud tarkuseterad. Tulemägi pole iseenesest parem kui kamin — need on sama inimliku soojuse eri vormid. Ilma selleta oleks elu kõle. Seda materjali kuulates elas minus kõrvuti kaks paatost. Olid ilmuv ja hääbuv kompositsioonilise ja helilise ebaluse tunne. Kõige tugevam tervik oli vahest teine CD. Ning teisalt muidugi helge nostalgia ja sisemine tänulikkus, et Laks on laulnud yhed ja teised sõnad, mis mu noorusega yhte sulasid nii, et neid kuulates elustuvad korraks mõned kallid kauged hetked ja meeleseisundid. Aga ka hilisem Henry kõneleb vahel. Sel kevadel noort männitukka puhtaks raiudes ymisesin omaette fraasi tema uuemast palast: "Kuulen, kuis männis on rahu" (2012). Nii see on. Tuul tõuseb ja ma kuulen.
Toimetaja: Kerttu Kaldoja
Allikas: Teater. Muusika. Kino