Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Michael Mortimer: mida rohkem teadmisi kodanikul on, seda raskem on teda lolliks teha

Duo Michael Mortimer.
Duo Michael Mortimer. Autor/allikas: norstedtsagency.se

Pseudonüümi Michael Mortimer taha peidab ennast Rootsi kirjanikeduo Daniel Sjölin ja Jerker Virdborg. Duo esineb HeadRead kirjandusfestivalil laupäeval, 28. mail, ja andis meile enne seda intervjuu, kus kirjanikud räägivad, et propagandasõda ja valeinformatsioon on võimulolijate käes võimsad relvad ning vandenõuteoreetikute ja seiklusromaanide autorite ees on lai tööpõld.

Daniel Sjölin (1977) ja Jerker Virdborg (1971). Mõlemad autorid on leidnud tunnustust ka oma nime all kirjutades. Daniel Sjölini 2007. aastal ilmunud „Världens sista roman“ („Maailma viimane romaan“) kandideeris Rootsi mainekaimale Augusti auhinnale. Samuti on ta kogunud tuntust kriitikuna ja kirjandusteemalise telesaate „Babel“ juhina. Jerker Virdborg on avaldanud viis romaani, mille eest on kodumaal noppinud hulgaliselt auhindu. Juba tema debüütromaan „Svarta krabba“ („Must krabi“) tekitas palju vastukaja. „Musta krabi“ süngest, düstoopilisest alatoonist pole raske leida sarnasusi Michael Mortimeri loodud maailmadega.

Michael Mortimer esineb HeadRead kirjandusfestivalil laupäeval, 28. mail Kirjanike Maja musta laega saalis kell 14.

 

Rääkige lähemalt, mis asjaoludel sündis Michael Mortimer?

Michael Mortimeril on kirjutamisel kasutada kaks üsnagi erinevat aju: Jerkeri oma ja Danieli oma. Paljudele tuli see üllatusena, et hakkasime koos kirjutama, sest meie stiil on väga erinev ja me mõtestame kirjandust erinevalt: oleme kirjanduse kui kunstivormi üle isegi ajakirjandusveergudel vaielnud, kusjuures meie positsioonid on täiesti vastandlikud. Danielile meeldib keelega eksperimenteerida ja ta on fiktsiooni võimaluste suhtes kahtlev – ta hävitab romaane neid kirjutades (ilmekaks näiteks on "Maailma viimane romaan"). Daniel on alati ilmutanud suurt huvi loodusteaduste vastu.

Jerker on eksperimentidesse suhtunud umbusuga. Eksperimenteerimises ei ole midagi uut – tuleb uskuda tõelise fiktsiooni jõudu. Jerker on selline romaanikirjanik, kes segab tihti fakte ja väljamõeldist. Näiteks kujutab ta oma romaanis "Kadujad" Stockholmi väga realistlikul moel, kuid ühtlasi pisut seda muutes, tõstes hooneid ringi ja tehes reaalsusest labürindi. Jerkeri tugevuseks on põhjalik uurimistöö.

Pärast aastaid kestnud tüli, kuidas ikka kirjutama peaks, väsisime mõlemad sellisest vaidlemisest ja ühtlasi ka oma argumentidest. Milleks tülitseda, kui võiks hoopis koos midagi põnevat luua? Ükskõik, kuidas kirjandusinstitutsioonid sellesse ka ei suhtuks. Tundsime mõlemad, et oleme oma mõtteisse lõksu jäänud, ja kogu see debatt kirjanduse üle tundus nii enesekesksena. Kunst keerlebki valdavalt üksikisikute ümber ja selle jama taga, mille me tekitasime, võiski olla valimatu keskendumine meile endile kui indiviididele. Et inimestel oleks mingigi ellujäämisvõimalus, peame kõik oma ninaotsast kaugemale nägema.

Mismoodi te ise Michael Mortimeri iseloomustaksite?

Lühidalt võib öelda, et Michael Mortimer on järgmiste asjade vili. Jerkersi viljakas uurimistöö, tema armastus klassikalise lookirjutamise vastu ja põhjatud teadmised, olgu teemaks taskukellad, ajalugu, antiikesemed, arhitektuur, riided: asjad, mida Daniel kutsub reaalsuse markeriteks. See kõik on segunenud Danieli postmodernistliku loojutustamisega, huviga loodusteaduste vastu nagu näiteks evolutsioon, biofüüsika, kvantteooria, ja vandenõuteooriaid armastava raamidest väljapoole mõtlemisega.

Huvi loodusteaduste vastu ja sellealased teadmised on teil märkimisväärsed. Kuidas see kõik nii suureks on paisunud?

Daniel neelas juba lapsena populaarteaduse konksu alla. Enne kui tal tekkis üldse huvi kirjanduse vastu, luges ta juba Carl Sagani ja Eugen Semitjovi ehk siis fakte loodusest. Ta näeb tegelikult endas läbikukkunud teadlast. Jerkeri esimene võimsam kogemus noore lugejana oli Jules Verne, seega meie kahe kogemused lapseeas ei olnudki nii erinevad.

Tähtis küsimus on, kuidas kirjutada lugu loodusest, kui loodus ise inimestest ei hooli? Loodus ei tegele indiviididega. Inimolend on enesekeskne ja tema käitumine on destruktiivne nii meie endi kui ka ülejäänud planeedi suhtes. Me oleme sisenenud matemaatika, keemia, füüsika ja bioloogia kuldajastusse, ehkki samal ajal leiavad aset ka kliimamuutused ja liikide hävitamine. Just neist kahest aspektist tahtsimegi kirjutada ja selleks tundus klassikalise seiklusromaan kõige paremini sobivat. Mitte teaduslik fantastika, vaid teadus ja seiklus. Mingil määral on kõik seotud ajaga. Inimestel on raske aja mõistet tõeliselt tabada. Ollakse ametis järgmise nädalaga, järgmiste valimistega. Loodus seevastu peab tegelema miljonite aastatega.

Kuidas kogute informatsiooni, mis on teile inspiratsiooniks?

Praegu on väga palju häid teadusajakirju, nii palju on uurimistöid, mida alla laadida, ja telesaateid, mida vaadata! Ilmselt on asi ka selles, et kui olla mõnest teemast väga huvitatud, jäävad ka faktid paremini meelde. Looduse kajastamine edeneb palju jõudsamalt kui loodus ise. Ehkki loodusteadustes on praegu kuldaeg, ei suuda me endiselt kõige lihtsamaid asju seletada! Näiteks elu: puudub tugev ja kindel definitsioon, mis elu üldse on. Või magnetism: me ei tea endiselt, kuidas see täpselt töötab, kuigi me kasutame seda iga päev. Alles mõni nädal tagasi tuvastati gravitatsioonilained, mis on täiesti uus tööriist, kuidas maailma näha –nagu siis, kui leiutati mikroskoop. Mida sügavamale aatomitesse ja kvarkidesse tungida, seda vähem me kindlalt teame – ja kui ei ole võimalik midagi tõestada, näiteks superstringe, on kõik hüpoteetiline. Ja kui kõik on hüpoteetiline avaneb vandenõuteoreetikute ja seiklusromaanide autorite ees lai tööpõld. Vandenõuteooriate probleem on selles, et need on sageli rumalad lihtsustused, just nagu poliitika – looduses mängib juhus palju enam rolli – ja ehk see ongi kõige õudsem.

Kui loodusteadus on nagu muuseum, tahaksime, et meie romaanid oleks nagu muuseumipood kohe sissepääsu juures. Muuseumipood on täis eksperimentaalseid mänguasju, kivikesi, puslesid, mänge, põnevaid fakte ja luksuslikke kohvilaua raamatuid, aga ka populaarteaduslikke raamatuid. Just sealt algab meie kujutlusvõime, soov õppida looduse kohta rohkem teadmisi, mis on meie ellujäämise võtmeks. Meie romaanisarjas pöörduvad Ida ja Alma erinevate teadusharude poole, nagu evolutsioon, kvantfüüsika, meditsiin, geneetika, et üht müstilist kivi paremini mõista. Võib-olla see neil ei õnnestugi, võib-olla jääbki kivi müsteeriumiks? Kuid sellest hoolimata juhatatakse lugeja läbi mitmete kummaliste fenomenide, nii et on võimalik üht-teist õppida nii loodusteaduse ajaloo kui ka Calabi-Yau matemaatika kohta.

Ehk ongi kõik hoopis üks suur vandenõu?

Teadmine on võim. Kuid me ei saa ette teada, milline teadmine meile tulevikus kasulikuks osutub, seepärast peame teadma palju erinevaid asju. See on veel kõigil meeles, kuidas Nõukogude juhid püüdsid maha salata Tšernobõli avariid. Tšernobõli elanikud jäeti täielikku teadmatusse. "Sõbralik aatom" oli ainus, mida nad kuulnud olid. Nagu selgus, ei ole aatomid alati sõbralikud. Õnnetuse toimumise ajal leidus Pripjati raamatukogus paar raamatut, mida nõukogude tsensorid polnud lugenud – need rääkisid Marie Curie’st, kuulsast Nobeli preemia laureaadist, kes maksis plutooniumiga katsetamise eest oma eluga. Tol aprillihommikul 1986 muutusid need raamatud Pripjati elanike jaoks järsku väga tähtsaks.

Praegusel ajal on propagandasõda ja valeinformatsioon võimulolijate käes võimsad relvad. Mida rohkem teadmisi ühel kodanikul on, seda raskem on teda lolliks teha.


Mortimeri esimene raamat „Neitsikivi“ (Helios, 2014, tlk Maris Sõrmus) ja selle järjed „Põgenemine paradiisist (Helios, 2014, tlk Maris Sõrmus) ja „Vereõed“ (Helios, 2016, tlk Inna Rosar) on pöörase fantaasialennuga ilukirjanduslikud eksperimendid. Sündmuste ahela vallandavad ühe rootsi teadlase 18. sajandi keskel Uus-Meremaalt leitud müstilised kivid, mida on teiste hulgas enda käes hoidnud Goethe ja Stalin. Üks kividest satub Ida Nordlundi nimelise üliõpilase kätte, kes paisatakse suurtesse sekeldustesse – teda ootavad mõrvasüüdistus, põgenemine, minevikusaladused, kummalised hundid ja veel kummalisemad kajakad. Loo taustal aga püsib laiem küsimus inimkonna teaduslike saavutuste ja keskkonda hävitava käitumise vahelisest vastuolust. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: