Kaspar Viilup: eesti räpi madalaim punkt
Ma austan kodumaist räpiskeenet ning siin on väga seinast-seina tegijaid, kuid täna tõestas üks "räppar", kui madalale saab langeda. Abrahami idioot-räpp ning kommentaatori tasemel kriitika presidendi suunas näitas, kus on 20 aastaga tekkinud eesti räpi madalaim punkt.
Võimu- ja ühiskonnakriitikat on eesti räpis tõesti vähe. Teatud suunas teeb seda Beebilõust ("Resotsialiseerumine x Must Lipp" ja "Mendid"), Suur Papa ("Siim Kallas"), Sammalhabe ("Hõimutants") või mõnd aega tagasi ka Noizmakaz ("Tänavate sümfoonia"). Enamasti tegelevad räpparid aga rohkem enda ego realiseerimisega muusikasse või mingite isiklike sotsiaalsete küsimuste (keegi on kuulsam, raha on vähe, ei saa teha kanepit) lahendamisega läbi lüürika. See ei ole aga isegi probleem, kuna siin väikeses kogukonnas ongi kritiseerimine libedale jääle minek ning meie hip-hop traditsioon ei näegi seda ette. Seda suuremat tähelepanu saab iga kord, kui kriitikat siiski tehakse - vaata näiteks Tujurikkuja "Kaunis maa 2", mis ei hoidnud ühtki sõna tagasi. Nüüd proovib ka Abraham üle pika aja rusikad püsti ajada, aga oleks parem, kui ta poleks seda teinud. Natuke piinlik on.
Ma ei ole kunagi Abrahami eriti austanud - ta on enda lugudes alati kriitiline ühiskonna valukohtade suhtes, kuid ta justkui naeraks selle üle. Mitte läbi iroonia, vaid sellise "ha-ha-tegin-peerunalja" külje pealt. Teeb homoseksuaalsuse üle nalja, aga prääksub vahepeal heleda häälega. Et ikka oleks naljakas ja pull. Ta jätkab kahjuks sama stiiliga. Uus lugu "Toomas Hendrik", milles ta loobib kriitikanooli Eesti Vabariigi Presidendi suunas, peaks olema õppevideo, millist lugu mitte kunagi teha. Ma ei ütle, et presidenti ei tohiks kritiseerida ja ma ei ütle, et see žest oleks vale. Absoluutselt mitte. Aga äkki loeks enne räppima hakkamist läbi natuke rohkem kui kolm Kroonika lugu? Äkki ei laseks loo sõnu kirjutada teise klassi lapsel? Kui ei ole millestki lugu teha, siis võikski selle pigem tegemata jätta...
Ma loodan kogu südamest, et sellest ei saa tendentsi, vaid see on pretsedent, mis kleebitakse Eesti räpi ajalooraamatusse ja pannakse punane rist peale. Kodumaise räpi ringkaitsest väljatõrjutud lugu, mis peab üksi kusagil nurgas konutama. Sest, lihtsalt, lugege neid ridu sealt loost:
"Siit Eestist olen ma Obama lemmik." Ahah, okei.
"Rahvas heitis ette, et igaüks põlengut uudistes nägi, aga sellel ajal kuulasin just seda Beebilõusta albumit läbi." Millest sa räägid?
"Mingi kultuuritegelane, teibi suu kinni, ma üks päev teen mingi seaduse ja siis sul on wow." Sa oled vist millestki väga valesti aru saanud, Abraham.
Ma ei hinda seda lugu praegu absoluutselt muusikaliste tärminite järgi, millega lähen aga vastuollu enda põhimõtetega, mis mul muusika suhtes on - oluline on tervikkomplekt ja emotsioon, mida ma sellest produktist saan. Antud juhul ei saa seda aga teha, kuna muusikaline väärtus on absoluutselt devalveerunud. See on nali nalja pärast. Sõnad sõnade pärast, sest lihtsalt mitte midagi tarka ei olnud enam öelda, aga kuidagi tuli tähelepanu saada. Kõik silmad on sinule suunatud ning meedia neelas selle alla. Samamoodi mina. Aasta turundustegu 2016, karika võid ise osta.
Aga ma avaldasin selle artikli ja unustan selle loo. Ma ei pane siia lõppu videot ega isegi mitte linki, sest ma ei kutsu kedagi üles seda vaatama. Kuulake jälle näiteks Reketi albumit "Tuule tee", mis on tõesti väärt. Või võtke uuesti ette Genka & Paul Oja viimane kauamängiv. Samuti tasub kindlasti oodata 5miinust esikalbumit ja vaevalt Beebilõusta viimane plaat ka kedagi veel ära tüütanud on. Eestis tehakse head hip-hopi ja ma loodan, et inimesed selle nõmeda nalja pärast eemale ei jookse. Tõesti oli halb nali ja ebaõnnestunud ühiskonnakriitika, lihtsalt eirame seda. Eesti hip-hopis toimub põnevaid asju!