Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Lugege katkendit: Michael Mortimer, "Põgenemine paradiisist"

Duo Michael Mortimer.
Duo Michael Mortimer. Autor/allikas: norstedtsagency.se

Pseudonüümi Michael Mortimer alla on koondunud Rootsi kirjanikeduo Daniel Sjölin ja Jerker Virdborg, kes esinevad festivalil HeadRead 28. mail. Mortimeri raamatus "Põgenemine paradiisist" (Helios, 2014) on läbivaks teemaks üleloomuliku jõuga kivid, muteerunud loomad ja ohtlikud ained, mis võivad valedesse kätesse sattudes viia uue ökosüsteemi ja isegi uue inimliigi tekkeni. Tõlkinud Maris Sõrmus.

"Pripjat, 2. mai 1986

Alma,

kui kaua, kui mitu aastat tagasi ma viimati sinu nime kirjutasin? Siis kirjutasin seda salaja telefonikataloogi ridade vahele, pisarad jooksmas, õnnetu armastaja, nagu ma siis olin.
Kas sa oled elus, Almasja? Loodan südamest, et sul tekib võimalus seda kirja lugeda.
Ise olen ma suremas ja just sellepärast sulle kirjutangi. Tahan praegu meeles pidada vaid seda aega, mil olime noored. Seda aega, mil olime lahutamatud, nende lühikeste kuude jooksul, mil saatuse tähed meie kohal särasid. Lahutamatud põgenikud. Tšeljabinskist põgenenud. Meie, armunud.
Alma, mäletad sa seda? Sa oled ju ikka elus? Läksid viimaks läände, Londonisse, nagu mulle teada. Ja ma lähtun sellest, et sa oled elus. Teil läänes on kõik nii teistsugune.
Poeletid täis värskeid puuvilju ja ahvatlevat liha. Ei mingeid küürus selgadega vanu naisi. Keegi ei vanane koledalt. Näen sind enda ees, Londonis kaunis Inglise raekojas. Võib-olla sellise veetleva kübaraga, nagu Margaret Thatcher alati kandis. Või siis elad sa Ameerikas. Seisad võib-olla Vaikse ookeani ääres ja kuulad lainete mühinat.
Anna mulle andeks, kui hüppan ühelt asjalt teisele. Olen haige ja pean selle endast välja saama...
Pärast meie viimast kontakti olen elanud lihtsalt ja nii anonüümselt, kui võimalik. Uue identiteedi hankimine polnudki nii raske, sest pärast maailmasõda sai ju valida miljonite surnud meeste vahel. Ja pärast kõike seda, mis Tšeljabinskis juhtus, ei uskunud ma, et vana nimi tagab mulle turvalisuse. Enda peitmine on siiski raskem. Pidevad kontrollid. Aga ma sain hakkama ja töötasin mõnda aega Baikonuri sõjaväebaasis juhitavate rakettidega. Olin siis lihtne assistent, aga olen töötanud ka Ukraina elektrijaamades nõuandjana. Ma ei abiellunud. Uskusin, et teen seda millalgi, aga praegu, kui loen tunde surmani, kerkib mu silme ette vaid sinu nimi ja sinu nägu.
Kas oleksin pidanud sulle läände järele tulema?
Jah.
Kas olen sind armastanud esimesest silmapilgust, kui sind nägin?
Jah.
Eriti arvestades seda, mida ma nüüd enda ees näen, kui sellelt paberilehelt pilgu tõstan ja pliiatsi vastu hämarat valgust sean. Venelased ei tohiks tegeleda ohtlike ainetega. Varem või hiljem läheb ikkagi samamoodi. Nagu Tunguskas, Kõstõmis või Kaukasuses. Ja nagu nüüdki.
Olukord on selline, Alma: Lenini elektrijaamas Tšernobõlis on toimunud soojakolde plahvatus. Juba neli aastat tagasi toimus 1. reaktoris esimene soojakolde plahvatus. Seekord seda aga maha vaikida ei saa. Totaalne reaktoriplahvatus.
Olin õnnetuse ajal elektrijaamas kontrollkäigul. Süü on ka minu kanda! Tunnen seda sügaval sisimas, kuigi peasüü lasub ülemoperaatoril Diatlovil, kui palju temast nüüd veel ka järgi pole. Ma ei tea, mis valesti läks. Kogu tuumaelektrijaama ehitus paar aastat tagasi toimus parteipiitsa surve all. Kui tähtaeg hakkas kätte jõudma, ei julgenud keegi öelda, et ehitust ei jõuta õigeks ajaks valmis. Selle asemel lahendati olukord ehtsal nõukogude kombel – tõsteti šampuse- ja viinaklaasid ning pühitseti hoone sellegipoolest sisse. Paljusid teste, mida oleks pidanud tegema, ei tehtud. Siiski oli meil hiljuti plaanis reservjahutussüsteemi testimine. Sain aru, et probleeme on efektiga, mis oli selle reaktori jaoks liiga madal. Madalal efektiivsusel jäi see ebastabiilseks. Ma ei tea miks, aga ütlesin mitu korda, et kütus on liiga vana ja reostunud, kui nii öelda. Kitsipungid sellised!
Nojaa, ma ei usu, et neil õnnestub seda katastroofi Euroopa eest varjata. Ajapikku saad kindlasti rohkem teada kui mina. Kui seinad järsku järele andsid, olin 10. tasandi masinaruumis. Lööklaine puhus uksed lahti ja hall – ilmselt radioaktiivne – tolm ning aur tungisid sisse. Paar sekundit hiljem kostis tohutu löök, tuled kustusid ja kõik mu ümber varises kokku. Vajusin põrandale ja tundsin põskede ja käte vastas hirmsat kuumust. Kui kuumus möödus, ajasin end tolmus jalule. Kuulsin kedagi halisemas, ilmselt Šjašenok, kes oli mõõtmis- või kontrollruumis, vastutades andmete arvutisse saatmise eest. Läksin tema juurde ja nägin, et kogu ruum oli ümberpaiskunud instrumente täis. Ta lebas kokkuvarisenud prussi all ning rõhumõõturi nool oli tema meelekohta tunginud. Ta lebas teadvusetult põrandal, suu verine. Kui üritasin teda sealt minema kanda, astusin keeva vee lompi. Suutsin sellegipoolest prussi tema pealt ära saada ja toetasin ta enda vastu, aga siiski ei jaksanud ma käia rohkem kui paar meetrit. Ta nägu oli tuumareaktori kiirgusest must – sel polnud mingit mõtet. Jätsin ta maha.
Siis mõtlesin, et pean sealt minema saama, ruttu. Et ma pole tegelikult mina ja viibin seal hoopis teise nime all. Ja kui õnnetusejärgset uuringut alustatakse, küsitakse igasugu küsimusi.
Ma ei mäleta, kuidas mul välja õnnestus saada. Mäletan koridore, kus põlesid linoleumpõrandad, mäletan metallredelit reaktori küljes, tuletõrjevoolikuid, kust vesi voolas otse soojakoldesse. Kui ma välja jõudsin, nägin, et pool reaktorit oli kadunud ja sajakonna meetri ulatuses paistis sinine ioniseeritud õhk.
Ja ainus, millele ma mõtlesin, olid – sina.

Ärkasin koidiku ajal sadakond meetrit reaktorist eemal metsatukas. Olin leidnud vana partisaniraja ja siis metsa alla lohku vajunud. Puude lehed kahisesid ja suured punased sipelgad siblisid kasetüvel. Ja selle kohal – sõda sinises taevas. Jaa, see oli nagu sõda. Helikopterid, sõjahelikopterid ja hävituslennukid puulatvade kohal, lendamas reaktori poole. Need tulid kindlasti otse Afganistanist, noored mehed pardal. Mida teha hävituslennukiga soojakolde korral? Ajasin end püsti, janune ja rampväsinud. Oli tunda reaktori lõhna, sellist lõhna, nagu oleks välku löönud. Nii lõhnabki radioaktiivsus. Tundsin hammastel mingisugust metaljat maitset. Mõtlesin esimese asjana, et peaksin joodi saama, aga nüüd oli juba hilja. Metsas oli erakordselt vaikne ja kummaline. Väiksed-väiksed põlemisaugud lehtedel, eriti jalakatel ja sarapuudel. Rohtu söönud metskits seisis täiesti paigal ning näis tundvat samasugust uimasust nagu mina. Üks metssiga läks loiult tihnikusse. Hakkasin kõndima üle kolhoosipõllu, kus inimesed endisel kombel tööd tegid. Kuna mul oli veel valge kittel seljas, pidasid nad mind kindlasti teadlaseks. Nad näitasid mulle mustaks värvunud loike, mis olid taimede vahele paarisaja meetrise vahega tekkinud. Kaunid, helkivad. Osad lombid olid rubiinpunased. Tseesium muidugi. Ütlesin neile, et neid ei tohi puutuda, aga ma ei rääkinud, mis see on. Õhus oli midagi kristalset. Üks põllul töötanud naine hakkas pika rohu sisse varjuma. Ta jalgadel olid näha piitsajäljed ja armid põlvedeni välja. Ta oli nii süütu, uskudes, et maailmasõda on alanud, ameeriklased või hiinlased ründamas. Mõistad sa, siin Nõukogude Liidus koheldakse insenere kui jumalaid. Ja tuumaelektrijaam on meie Püha Graal. Keegi pole tagajärgedest rääkinud. Üksnes „sõbralikust aatomist“. Siin õhus on kindlasti tuhandeid tonne tseesiumi, tsirkooniumi, kaadmiumi ja berülliumit. Ja plutooniumit ka. Tegelikult töötasime ka relvaplutooniumi kallal. Kuhu me välja jõuame? Uraan-238 poolestusaeg on miljard aastat. Torium-232 – neliteist miljardit aastat. Niisama palju kui universumi eksistents.
Andestaks vaid lapsed meile meie vead. Mõistsin kohe, et mind ootab vaevarikas surm. Õnne korral suudaksin kaks nädalat kummituse kombel ringi käia, sest kiirituse kahjustusega ei kaasne surm kohe. Üks naine pakkus mulle leiba ja suppi. Riideid vahetades nägin kaelal kopikasuuruseid musti plekke ning kukal ja osa seljast oli samuti must, kohast, kus Šjašenoki käsi mu peale toetus. Ja reaktorivette sattunud jalg oli üleni must ja verine. Varjasin neid kohti naise eest ning palusin puhtaid riideid ja luba vanni kasutada. Ta näitas mulle kanu, mille harjad olid sama mustad nagu nende kalastajate näod, kellest enne mööda kõndisin.
Taas: tuumaenergia kiiritus.
Porgandimaa oli aga üleni valge, nagu oleks see tuhksuhkruga üle puistatud. Selgitasin, et see võib olla metsast siia sattunud väetis. Puulatvade tagant paistis aga elektrijaama suits. Sinakat tooni. Sõin paar kurki, mida naine mulle pakkus, ja needki olid mustaplekilised. Jäin tema köögidiivanile magama, lootes, et suren ruttu magades. Nüüd aga tean, et mind ootab ees veel suurem piin.
Ärkasin vihmavalingu peale ja otsustasin minna linna, Pripjati. Veeloigud olid kollakasrohelised ja vihmapiisad meenutasid elavhõbedatilkasid. Emad kiirustasid võtma nöörilt kuivama riputatud pesu ja mähkmeid. Teadsin ju, mis nende mähkmete kasutamisel juhtub, aga mul polnud jaksu neid hoiatada. Enamik jäi siiski nähtamatuks. Inimesed ei saanud midagi aru, küll aga esitasid nad mulle igasugu küsimusi. Ühest küljest polnud keegi neile midagi rääkinud, ei raadios ega telekas. Teisest küljest oli siiski hoiatusi tehtud. Keegi oli rääkinud hommikul külakoosolekul, aga teda ei usutud. Miks peaksid nad puud üle pesema? Miks peaksid nad sees pesu küürima ja kardinaid pesema? Kust selline mustus, kui kõik on ju puhas?
Ütlesin neile, et pakkigu asjad kokku ja põgenegu, misjärel nad vihastasid ja hakkasid mind majast välja ajama. Kodu oli ainus, mis neil oli. Seda ei plaaninud nad iialgi maha jätta.
Kõndisin natuke maad, aga minestasin juba paarisaja meetri pärast. Sa ilmselt tead, kuidas see toimub. Olen näinud kolleegi, kes paar aastat tagasi sõna otseses mõttes kokku sulas, nii et ma tean, mis mul ees seisab. Esiteks muutuvad rakud justkui tühjaks ruumiks ja keha langeb kokku. Seejärel langeb kokku kesknärvisüsteem. Ma pole endiselt aru saanud, kuidas ma kaks nädalat hiljem siin sinule seda kirja kirjutan, kuna puutusin kokku tugeva radioaktiivse veega. Veritsemine on nüüd küll lõppenud, aga süüa ma endiselt ei julge. Latentsusperiood on möödas ja ilmselt on alanud järgmine faas. Kui sa millalgi peaksid selle kirja ka kätte saama, olen ilmselt ammu nagu kassipoeg kuuse alla surema roomanud. Unistan vaid sellise apteegi leidmisest, mida pole veel rüüstatud ja kust saaksin morfiini või mõnd muud ainet.
Kui siin üleüldse veel kuuski alles on, mille all lebada. Tuumaelektrijaamast edelasse jääv mets on muutunud punaseks ning seda on hakatud maha võtma ja kaevikutesse matma. Kaevikud kaetakse tsellofaani ja tsemendiga.
Ma ei taha, et nad mind üles leiaksid. Siis saavad nad kindlasti ka mu valeidentiteedist teada. Ja siis leiavad nad viimaks mulle kuuluva tsaariajast pärit uurimismaterjali. Ja haiglad hirmutavad mind samuti. Pärast õnnetust ma enam oma jalga haiglasse tõstnud pole. Nagu sa ilmselt isegi aru saad. Ma ei taha lõpetada oma elu tsinkkirstus nagu radioaktiivne jääde. Pigem võivad koerad mu keha kallal pidu pidada. Kui nad selle üle elavad.
Jaa, see vana uurimismaterjal. Ma ei julge sellest siin detailselt kirjutada, juhul kui keegi seda kirja lubamatult loeb. Jätan selle kirja mõnele piloodile, kes siin helikopteriga lendab. Võib-olla annan talle paar viinapudelit, mille leidsin, ja loodan, et ta peab sõna ning annab selle kirja isiklikult Moskvas minu emale. Koos juhistega. Üritan pöörduda mõne noorema piloodi poole. Neil tundub olema selline kangelaslik pilk. Nad on uhked ja tahavad oma riiki panustada. Kui neid lastakse Musta mere äärse suvila järjekorras ettepoole, on nad milleks tahes valmis. Nad peavad sõna ja usuvad rahvasse. Pole mingit mõtet neile öelda, et nad on sama hästi kui surnud.
Anna mulle andeks, kui ma erinevate teemade vahel hüppan. Kui kõik läheb plaanipäraselt, saad minult postiga ka pliilaeka. Baikonuris toimis muide mu uus identiteet ilusti. Alates sellest ajast olen elanud anonüümset tagasihoidlikku elu. Tahaksin teada, kuhu sa kadusid. Mul on meeles, et pärast Hitleri Saksamaa rünnakut koolitati sind, et viiksid läbi Skandinaaviaga seotud ülesandeid. Kas midagi seoses rauamaagiga? Sinusuguse geoloogiharidusega naise puhul poleks siin midagi imestada. Selline pisike tüdruk, kes juba lapsest saadik kive korjab. Mõelda vaid, kui oleksime kohtunud viieaastasena Lvovi rannas.
Püüa meenutada Tšeljabinskit. Mitte neid piinu ega seda, mida nad sinu ja teiste kehadega tegid. Püüa meenutada, mida sa seal nägid: aineid. Mul pole muud võimalust kui jätta vastutus sinu kanda. Sellepärast annabki mu ema Neitsikivi sinule. Usaldan sind, et toimid nii, nagu on õige.
Linna evakueerimisele kulus poolteist ööpäeva. Suudad sa seda ette kujutada? Poolteist ööpäeva! Algul hoiti kõiki teadmatuses ja pigem enamgi veel. Rahvas isegi nautis seda. Töötajad istusid õhtuti korterite rõdudel ja vaatasid binoklist tuumajaamavaremetest kerkivat värvikirevat kiiritust. Lapsed laenasid oma rattaid maiustuste eest teistele lastele, et saaksid silla peale vaatama sõita. Mitte keegi ei takistanud neid. Gorbatšov rääkis telekas, et toimunud on väike õnnetus, kuid „rakendatud on kõiki hädavajalikke abinõusid“. Ja siis veel kõik need pildid lihatükkide, piima ja munade mõõtmisest dosimeetritega, mis näitasid, et kõik on korras. Taevas hoidku, dosimeetritega mõõdetakse ju taustkiiritust, mitte toiduaineid!
Viimaks aga saabusid sõdurid. Oma valgetes kaitsekostüümides ja näomaskides meenutasid nad kosmonaute. Nad jagasid dosimeetreid ja alkoholi, selgitades, et alkohol ja jood aitavad kõige paremini. Soovitasid kõigil suumaski kanda, aga neid polnud kuskilt võtta. Tegelikkus hakkas viimaks inimestele kohale jõudma. Hiroshimat ja isegi Marie Curie’d käsitlevad raamatud kadusid raamatukogust nagu soojad saiad. Nägin, kuidas linnud vastu aknaid lendasid, nagu oleksid nad pimedad või hullud. Apteekides tekkisid leti taga järjekorrad ja tülid – muidugi joodi pärast.
Pripjatis aga toimus evakueerimine sujuvalt. Inimesed usuvad, et võivad tagasi tulla. Kogu linn on ju ehitatud tuumajaama töölistele ja nende peredele. Nad on oma aatomite üle nii uhked ja loodavad, et saavad naasta. Osa lootis isegi, et jõuab esimese mai pidustuseks koju tagasi.
Vahetasin ühe noore sõduriga viinapudeli kaitsekostüümi vastu. Keegi ei uskunud, et mind evakueeritakse. Enam ma kiiritust ei karda. Mul pole lapsi ega ole neid ka oodata. Kõndisin tänavatel, mis olid täiesti inimtühjad, mootorrattad ja veoautod olid maha jäetud. Nägin haigemaja taga üheksat lapsekirstu. Nagu nukutoosid. Otsustasin, et lähen tagasi tuumajaama, äkki saan kuidagi aidata. Leidsin jalgratta. Siis alles jõudis mulle selle sõja olemus kohale.
Sest kuidagi muud moodi seda nimetada ei saa. Helikopteritelt lasti tund tunni järel soojakolletele liiva, ilmselt baariumit. Minust möödus sõdureid täis pressitud veoautode rodu. Osa istus vaikselt, teised aga laulsid napsiviise. Hoolimata kõigest paistsid nad uhkust tundvat.
Seda küla, kus ma tolle naise juures olin peatunud, hakati nüüd maatasa tõmbama. Kool, meierei ja külakeskus olid juba lammutatud. Inimesed olid aga barrikaadid ehitanud ja üritasid loomakarju ning lapsi ära peita. Sõdurid ähvardasid majad põlema panna, kui inimesed välja ei tule. Naised viskusid põlvili, nutsid ja palusid oma majakeste ees jumalat. Siiski veeti nad veoautodesse. Nägin inimesi ja loomi, kes käisid rivis nagu maailmasõja ajal. Lennukitest kantakse põldudele nüüd dolomiiti, nii et kõik on valge. Ja siis igal pool need kaevikud. See kõik meenutab juba kuumaastikku. Ja siis see roiskunud lehmade lõhn, mis kaevikutest välja tungib. Mahajäetud kassid ja koerad jooksevad ringi. Nägin sõdurit, kel oli ühes käes dosimeeter ja teises tsellofaankott. Teised sõdurid jällegi olid sunnitud nutvat last kinni hoidma ja tema lemmikkarumõmmi tsellofaankotti pistma.
Enamik loomakarjast on kokku kogutud ja siis maha lastud. Lehmad ja sead kisendavad paaniliselt. Pärast tapmist pandi surnukehad Moskvasse rongi peale, kuid järgmisel hommikul tuli rong samamoodi tagasi. Kõrvale heidetult. Nii kaevati loomad maasse. Ja maha ei maetud mitte ainult loomi, vaid ka rong ise. Hais on kirjeldamatu. Kuigi mu haistmismeel on juba ammu töötamast lakanud, on see hais väljakannatamatu. Ja igal pool buldooserid, ekskavaatorid, sõjamasinad, helikopterid, veoautod – ja üksnes suumaski kandvad sõdurid, juhul kui nad seda kasutavad. Suumask!
Ja kõige selle kohal imeliselt sinine taevas ja kevadine päike.
Aga ma tahan, et sa seda teaksid. Anna mulle andeks, Alma, et ma jampsin. Tegelikult ei taha ma mitte seda kirjutada, vaid rääkida sellest, mida üks sõdur mulle jutustas.
Ta istus reaktori kõrval rohu sees ja oli oma kaaslaste juurest eemale läinud, et nutta. Ühes käes pudel ja teises audiplom. Ta on üks neist tuhandetest sõduritest, kes saadeti, väike pliilapp kõhu peal, kolmekümne sekundiliste vahedega sisse, et katus sinna kogunenud radioaktiivsest tolmust puhtaks saada. Ilmselt ei toimi ei Vene ega Saksa robotid – mis on konstrueeritud Marsi-reisideks. Isegi natuke maad eemal seisev Lääne-Saksa kraana ei toimi. Kiirgus põletab aparaatide sisemuse. Elektronide ülekandvus on häiritud.
Kui aga robotid ei toimi, saab ju alati noori mehi kohale saata – ja seda tuhandete kaupa. Nad nimetavad end biorobotiteks ja on oma ülesande üle uhked. Ka mina tunnen teatud viisil oma maa üle uhkust, kui nende peale mõtlen, selle peale, kuidas mobilisatsioon toimib.
Inimlik ühtsus.
Sõdur arvas, et saan talle anda kinnituse, kui suure kiiritusdoosi ta oli saanud.
Taevas hoia, ta kannab ämbritega grafiiti. Ta ütles, et tal on vaja paberit selleks, et naine ja lapsed pärast pensioni saaksid. Ta teadis, et sureb peagi. Ta oli kõigest aru saanud.
Ja siis rääkis ta liblikatest, mida ta oli näinud. Algul ma ei saanud aru, mida ta selle all mõtleb. Sõdur rääkis, et olevat näinud reaktorikatusel liblikaid. Juba selline väljendus vihjab paranoiale ja hallutsinatsioonidele. Ta rääkis, et oli märganud tosinkonda sinist liblikat reaktorist tõusva kiirguse keskel lendlemas. Ta tunnistas, et võis seda ka ette kujutada, aga ta ei olnud seal üksi. Teised olid seda ka näinud. Hoolimata kõigest kolmekümnesekundilisest seal viibimisest.
Ära saa minust valesti aru, Alma. Olen loodusteadlane nagu sinagi.
Tean, mis asi on radioaktiivsus. Ja tean, kuidas see loomadele mõjub. Kiirituse tagajärg pole mitte kahepealised karud või laulvad konnad, vaid rakusurm. Ja kui ma teisi sõdureid küsitlesin, ütlesid nad, et selline kuulujutt on liikvel küll. Kui juba üks on näinud, siis näevad teised ka. See kõik tundus mulle nii traagiline ja ebatõenäoline, aga ilus. Liblikad!
Ja eile nägin ma liblikaid ka ise. Muidugi mitte reaktorikatusel. Aga metsas. Seal punases metsas, mis saetakse varsti kolmemeetristesse kuhjadesse ja sängitatakse kaevikutesse. Läksin kaasa sõduritega, kellele oli jahikäsk antud. Enamasti kasside ja koerte tulistamine. Hobuseid nad mingil põhjusel säästavad. Jäin sõduritest maha ja heitsin pikali (tunnen pidevalt väsimust). Ma pole ikka aru saanud, kuidas ma üldse nii kaua vastu olen pidanud. Olen end viimastel päevadel isegi paremini tundnud. Isegi jalahaav tundub paranevat. Võib-olla paar kuud pean veel vastu... kui mulle iga päev seljaajutuimastust tehakse. Aga ei – nüüd aitab. Tahan lihtsalt selle kirja ja pliilaeka sulle saata. Panen emale teele juhised, kuidas need sinuni toimetada.
Anna mulle andeks. Ajan sind jälle segadusse. Need liblikad. Nad hoidusid ühe suure kivi ligi. Nägin, et midagi lendas maapinnale. Ja seal need liblikad olidki, tiheda-tiheda mustrina. Nagu oleks nad veel maikuus talveunes. Kivi ümber kasvasid ositaimed ja paistis ka paar ussipesa. Mitte ühtki lille, aga siiski mõned maipõrnikad.
Ja need liblikad olid siniliblikad. Hakkasin nutma, kui neid valguse käes lendlemas nägin. Mõtlesin taas sinule – Alma, ma armastan sind, see on ainus, mida ma öelda tahan. Tee, nagu tahad. Aga ära mind unusta. Või tegelikult – unusta mind, kui tahad. Minu armastus sinu vastu on pime, hoolimata sellest, kas sa elad või mitte, oled mind unustanud või mitte. Minu armastus on minu mälestus sinust. Alates sellest hetkest, kui sa pärast Tšeljabinskist põgenemist minu käest kinni võtsid. Ma sain aru, et hoiad tõesti minu poole. Maastiku külmus, lõputud väljad, nälg, tuuleiilid. Ilmselt olen ma küll ainus, kelle huulile kerkib naeratus, kui mõtlen kahekümnekraadisele külmale ja tuimadele jalgadele. Ja nad ei leidnudki meid üles!
Seesama naeratus näol, poen nüüd selle kuuse varju. Näpista mind õrnalt kuklast, Alma, jään kes teab mis päeval magama.
Sinu keha – mälestustes – tihedalt minu kõrval.
Alma, ma armastan sind – igavesti.


Hüvasti
I. K."

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: