Arvustus. Mälestused punastest ja sinistest
Uus raamat
Mai Krikk
"Kahe võimu vahel. Ajaloolasena parteis ja politseis 1971-2011" (Tammerraamat)
342 lk.
Ma teile kirjutan!
Niimoodi võiks käesolevad mälestused ka kokku võtta, kui tahta natuke õel olla.
Võibolla aga nii peabki neid kirjutama. Kui ollakse ise kenasti pensionile läinud ja endised ülemused, kolleegid, ei saa enam essugi sulle teha. Siis võtad ja panedki kirja, millised nad olid. Las süüdistavad pärast ebaobjektiivsuses, kirglikum, kes tahab, võib õiendada, et laim ja vale puha, tegelikult oldi TPI NLKP ajaloo kateedris kogu aeg väga eestimeelsed.
Ainult parteikoosolekutel purssisid ka eestlased vene keelt. Redised sihukesed.
Tegelikult pole pr. Kriki mälestused siiski õelad. Ega aeg oligi napakas ja anekdoote täis. Terve elu oli üks anekdoot, ainult mitte alati naerma ajav. Mõned asjad tollest ajast on ununud, päris tore, kui meelde tuletatakse. Kuis näiteks poodi ei tohtinud kotti kaasa võtta, see tuli jätta aknalauale vedelema ja kellegi asi ei olnud, kui pihta pandi. Kuis inimesed kahtlustasid üksteist nuhkimises ja eks nuhiti ka. Kuis võrreldi parteiliste seisukohtade kaljukindlust. Paras tobe näitemäng. Kahetsusväärselt oli see kõik ju päriselt.
Ja mis sa ikka parata saad, kui paned asju kirja nii, nagu sa neid nägid. Või praegu tagantjärele tarkuse ehk siis trepivaimutsemise korras näed. Kõike seda rahvamalevat, viinasabu, venkude nõudmist rääkida inimeste keeles, häid inimesi, halbu inimesi. Paratamatult teed võibolla kellelegi liiga, aga ega enda kaitseks muud öelda saa, kui: kirjutage siis oma mälestused.
Mida, ei väsi kordamast, võiks ja isegi peaks tegema pea iga inimene. Läheb ju meelest. Jutte ei viitsi noorukid kuulata, aga võibolla kunagi viitsivad lugeda. Kuigi, ega nad uskuma tarvitse jääda, nagu öeldud, kogu N. Liit oli paras anekdoot.
Lähem ja seetõttu ehk huvitavamgi on raamatu teine pool, kus pr. Krikk pajatab oma tegevusest Eesti politseis. Antagu andeks, jälle ajab üks anekdoot teist taga. Päris imelik hakkab vahepeal, et kuis ikkagi politsei usaldusväärsus kõrge püsib ja kuidas mundris võmmid oma töö tehtud saavad. Kui, nagu pr. Krikk kirjutab, iga aasta võib tuua uue reformi, mis enamasti väljendub koondamislainetes. Öeldakse, et riigi leib on kindel, aga siit teosest see küll välja ei tule. Pigem näib, nagu mängitaks politsei juhtoinaste seas mingit õukonda. Intriigid, jala taha panemised, kompra kogumine, kah paras parteiajaloo kateeder.
Noh, tahaks loota, et vast on väheke liialdatud või süüdistada pr. Krikki solvumises, et Politseimuuseumist pole asja saanud ning paberisahistajate arv aina kasvab. Aga lõbusalt on lood kirja pandud ning teadasaamist väärt.
Toimetaja: Valner Valme