Arvustus. Maarja Nuudi korratute korduste maailm
Uus plaat
Maarja Nuut
"Une meeles" (ise välja antud)
9/10
Meie viimase aja märkimisväärseim kodumaine pärimusmuusika artist Maarja Nuut on põhjendatult leidmas aina rohkem kõlapinda, kehtestades end eelkõige muusikalise sõnumi edastajana, mida balansseerib kindlameelne ja justkui ahvatlustevaba isiksus. Kui meie etno-olme hype-artistid Trad. Attack! ja Curly Strings ratsutavad kahtlemata maitseka, kuid ilmselgelt lihtsalt meeldida püüdva "pidu-pidu"-kergvormi peal, siis Nuut liigub massideni tagaukse kaudu, sulandudes seltskonda oodatud tundmatuna. Poosivabalt ja teravmeelse kainusega, olemata ka haldjalaadne naiivtoode, keda haruldusena eksponeerida. Fookus on paigas ja loomulikus tempos areneva maailmapeegeldaja koorumist saab juba aina kasvava põnevusega jälgida.
Nuudi esikalbum, 2013. aastal ilmunud "Soolo", andis visandlikult aimu, kuhu valitud luuperitehnika võib oma sammud tulevikus seada. Tugevalt kandvate ja märkamatult sulanduvate korduste kontuur sai võtmeks, mille potentsiaal seisis veidi veel seniõpitud, traditsiooniliste lähenemiste taga. Alasti, skeletne rahvamuusika mõjus peenekoelise libahundiliku peibutisena ajal, mil veel elektroonilisest pärimusmuusikast terminina ei räägitudki. Käesolev "Une meeles" on aga sujuv, märksa paeluvam jätk kaevumisel ürgessentsi nüanssidesse.
Kohaspetsiifikast rääkides ei leia plaadilt paljuräägitud mikitalikku identiteedinäljast mesikõnet ega ka mingit ainuomaselt eestiliku essentsi paanilist otsimist. Nii-öelda autentne pärimusmuusika polnud ka sajandeid tagasi valmis, lõpetatuna ja pakituna ootamas detailitruud kordamist. Nagu Maarja Nuut on ka ise kokku võtnud enda kunagised eestipärase algvõtme otsingud: "kui naiivne saab olla?". Loomulikult kuuleme plaadil juba hällist tuttavaid viiulikääkse, regivärsilikke mantraid ja paljutki, mis on romantiseeritud uitmälestusena salvestunud teadvusse puhtast ja loomulikust elust looduse rüpes. Sündinud uusvorm ei moonda aga kodukotuseid rüüd trendikaks etnofuturismiks, vaid jääb rahulikult õõtsuma käepäraseid, väheseid vahendeid väärtustavasse transsi, kus koduhoov on maailm ja see maailm on piiritu.
Plaadi mõjujõulised, kohapeal keerlevad ja pöörlevad korrutused valguvad tolmupilvedena vabalt üle piiride, jõudes orientaalseid kõnnumaatoone kaasa haarates päris aafrikalike kõrbekaemusteni. Lihtsustatult öeldes inimkonna hälli, algpunkti, kus tunded toonidega kohtuma hakkasid. Kivine monumentaalsus ja lõpuni seletamine pole aga Nuudi pärusmaa ja palju jäetakse tõeliselt ürgeestlasliku vaikiva ilme taha - küsi, mida tahad, fantaseeri, aga üheselt mõistetavat avali puistamist ikka kätte ei saa. Ja ongi parem.
Albumi "Une meeles" pärimustõlgendusi võib võtta otseste muinasjutuvestetena, kuid parem on neid rütmipalu kuulata minevikuihaluseta, sidudes seda heli praegu kehtivate oludega. Sõnad painduvad ja muutuvad mitmetähenduslikult toimivaks, tuttav meditatiivne monotoonsus rahustab. Eesti rahvamuusika üks käiatuimaid lugusid, "Kiik tahab kindaid", on siinkohal moondunud äraspidiseks, ajas tagasi venivaks mutta kiskumiseks, mille mülkaist kerkib sunnismaisus ikka lõpuks vabasse õhku. Neid mikrotonaalseid, töiselt võbelevaid, kuid argisusse mitte laskuvaid õõtsumisi on siin veelgi.
Oluline aspekt antud plaadi juures on igasuguse helilise efektimaailma ja kunstliku moonutuse puudumine. Tubased toonid ei tule aga sussisahinaga ahju tagant, vaid on voolitud värskekõlalisteks, naturaalseteks lähihelideks. Lugusid kroonib Maarja Nuudi popvokaali-koolist puutumata jäänud hääl, milles ei ole meeldidapüüdmist, vaid ühisteadvuslikku, kehatut ilu. Plaat lõppeb äkki ja jääb õhku rippuma, nagu see arvustuski. Aga mis saakski parem olla, kui olla avatud kõigele, millele veel nimegi ei oska anda?
Toimetaja: Valner Valme