Live-elamus: Süldibänd, mis meenutab Queeni ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Queeni ja Adam Lamberti kontsert
Queeni ja Adam Lamberti kontsert Autor/allikas: Rene Suurkaev / ERR

Kontsertelamus
Queen + Adam Lambert
Tallinna Lauluväljak
6. juuni

Queeni looming on mulle alati meeldinud. Olgu selleks kas õrn proge plaadil "Night At The Opera", magus gei-disko albumil "Hot Space" või nukrameelne ärasaatmine "Innuendoga". Ma küll ei jõua selle muusika juurde enam nii tihti, aga sel on kindlasti mingi oma koht. Need plaadid tulevad aeg-ajalt minu juurde tagasi ning seeläbi olen ka mina nende seas, kes peab Freddie Mercuryt läbi aegade üheks olulisimaks popstaariks. Ning kes leiab, et 1991. aastal lõpetas tegevuse Queen. Edasi tegutses üks süldibänd, kes nüüd ka Eestis esines.

Süldibändile esitatud nõudmised on üpris madalad. Nad esinevad enamasti külajaanitulel, Lohusalu sadamas või mõnel populaarseks muutunud retrofestivalil. Selle tingimuse täitis Queeni-nimeline süldibänd seega mitmekordselt, sest nad tõid vähemalt poole ulatuses täis isegi Tallinna Lauluväljaku. Ka kõik muu oli olemas - eriliselt kehv helisüsteem (tore õllekõrvane taust ehk kontserdi ajal sai vabalt juttu rääkida), totralt väsinud bändiliiked (sest, noh, kust sa neid nooremaid ikka võtad) ja tuntud laulud, mida kõik ühiselt saavad kaasa joriseda. See on kiretu "teeme-iga-õhtu-sama-kava" etteaste, kus laval toimuv etendus on tühjaks imetud nii emotsioonidest kui karismast.

Seda väsinud süldibändi üritas erksana hoida Adam "come on, m*therfuckers" Lambert, keda otseselt isegi muusikalises mõttes kritiseerida ei saa. Ta on üsna särav popstaar, kelle vokaal on silmapaistev (need kõrged noodid!) ning kes on piisavalt hullumeelne, et vähemalt mõnda aega meelelahutuslikuna näida. Ta ei ole aga viie aastaga, mis ta Queeni eesotsas vokalistina üles on astunud, mõistnud veel seda, kuhu ta sattunud on. Adam Lamberti enda sädelev gei-pop ning selle publik erineb suuresti süldi-Queeni vananevast ning rahumeelsest publikust, seega hüüdlaused "who here is drinking" ja "hello my little bitches" panid pigem kulmu kergitama. Ta üritab hoida ülal mingit Freddie Mercury meeleolu, aga see on tal mingis täiesti koomikslikus nihkes - pool plusspunkti aga autentse Mercury vuntsi eest.

Samas, kas see veidi kohatu tunne ei sobi ka mitte ideaalselt süldibändiga - samuti on tegu kuldaväärt saavutusega kavergruppide kategoorias, sest esitatud looming kõlas autentselt ja originaalile sarnaselt (tõsi küll, kordi kehvemini kui stuudioversioonis).

Küll aga on mul sellest kahju, et kitarrist Brian May sinna pidama on jäänud. Ta on andekas looja, kes tõestas õhtu tipphetkeks kujunenud müriseva-koliseva ning kohati ambientse soolonumbriga, et temas on siiani veel loomingulist ambitsiooni teha midagi sellist, mis võiks mõjuda värskena, edasiviivana ja mida ma oleksin valmis plaadilt kuulama. Mingil arusaamatul põhjusel on ta aga otsustanud selle veidra rääsunud kompoti kasuks.

Ega tegelikult 60 eurot selle eest kindlasti küsima ei peaks. Võib-olla järgmisele Lauluväljakul toimuvale retrofestivalile võib uuesti kutsuda, sest selles kontekstis tunduks see orgaanilisem. Eraldiseisva kontserdina on ta 2016. aastal aga tühine ja mittemidagiütlev. Queen on siiani hea bänd, süldi-Queen aga mitte.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: