Arvustus. Melanhoolne ja mäletav maahingamispäev ({{commentsTotal}})

Illustratsioon raamatust
Illustratsioon raamatust "Maahingamispäev"

Uus raamat

Martin Vabat
"Maahingamispäev"
Elusamus, 2016

 

Martin Vabat pole Tartu luuleilmas kindlasti tundmatu, ent mina sain tema kui autoriga tuttavaks alles ta neljandat luulekogu, „Maahingamispäeva” lugedes. Ta on üks neist, kes ajab oma asja, ilma suurema tähelepanuta. Vabat alustas luuletajateed Värskes Rõhus ning sealt edasi avaldas 2006. aastal sarnaselt paljude teiste tänapäeva noorte luuletajatega debüütkogu „Värske raamatu” sarjas. Võrreldes esimese koguga on tema luule oluliselt muutunud ning ütleks, et igas mõttes parem. 

Autor on jäänud endiselt vabavärsi juurde, ent nagu eelmiseski luulekogus, on „Maahingamispäevas” ka proosaluuletusi. Parim ja selgeim on ilmselt „Jään seisma tühjal taluasemel”, kuid on teisigi. Varasemast Vabati luuleloomingust erineb raamat selle poolest, et nurgad on maha lihvitud. Erinevalt esimesest raamatust ei tõuse see luulekogu esile mingite meeletustega. Näiteks võib Vabati debüüdist leida sedastusi, et ta on kirjandusklassik, kindlat tüüpi kirjanduskriitika mõnitamist ja üldist üleolekut pea kõigi suhtes. Viimase kohta nentis kunagi Veiko Märka: Vabati ülbus on tühi, pime ja vaimuvaene[1]. Esimesest kogust on autor igatahes kaugenenud ja juba teise raamatu kohta ütles Mariliin Vassenin: Stiililiselt näib Vabat olevat oma teise koguga teinud kannapöörde. [---] vabavärsiline punkluule on asendunud mõõdetuma mõtteluulega.[2] Ühiskonnakriitika ja religioossus on aga teises ja kolmandas kogus endiselt mõneti rõhutatult esil: Meie ajastu nokia / on seadmed / mida ei saa välja lülitada („Naerutaltsutaja”. Allikaäärne, 2009, lk 11) ja Nüüd olen tõesti nagu Jeesus, ainult et risti asemel on voodi ja naelte asemel rihmad („Hargumine”. Allikaäärne, 2014, lk 74) ning „Hargumise” luuletuste alguslõigud Piiblist. „Maahingamispäevast” pole kõik see kaugeltki kadunud, ent sulandub luulesse ja jõuab lugejani loomulikumalt. Mitmes mõttes haakub raamat „Hargumisega”, ent kogu on võrreldes eelmisega lõplikult mõõdetud ja lihvitud tervik.

Martin Vabati luule on peaasjalikult melanhoolne ja meenutav: Ja et selliseks lapseks ma jäängi, kes muudkui istub, joonistab ning avastab elu tagantjärele. (lk 11). Kõik räägibki minevikust ja luuletaja ilusatest, ent nukratest mälestustest: See on nagu sügavasse unne vajunud valu, mida ma ilu igatsedes äratan (lk 5). Mingis mõttes õhkub luuletustest isegi varem-oli-parem-tunnet. Tahtmine mäletada seda, kuidas oli, on tugev. Vabati eelnevat luulet lugedes on nüüdse kogu põhiline erinevus see, et kadunud on mässumeelsus. Vabat tahab mäletada – mäletada, kuidas oli, ja mäletada Jumalat. Ta ei võitle enam aktiivselt uute ja negatiivsete muutuste vastu: Vanad ajad / on kiirteede vahele pressitud / ja rajad nende juurde kummaliselt kaduvad. (lk 9); Maailma ei mahu rohkem / uuendamist ega läbimurdmist. (lk 38). Võib isegi öelda, et „Maahingamispäev” on leppimine: Vahel mõtlen, / et maailm ei vajagi midagi, // ei vaja mind, / ei vaja ühtki märtrit. (lk 30). Kuna luuletaja ümber on kõik pidevas muutumises, tõusevad esile mälestused. On meenutusi lapsepõlvest, perekonnast: Jään seisma tühjal taluasemel, vanaisa sünnikohal, millest on alles kivihunnik, kelder ja põlispuud, ning mõtlen sugulastele. (lk 21), samuti armastusest: Kuulen vaid oma südamelööke raudkivi kõhu all, kui sind meenutan. (lk 5). 

Luulekogus kajastub endiselt Vabati religioossus, ent mitte nii otseselt kui eelmistes kogudes. Ta usk mõjutab kõiki lausutud sõnu: mida Jeesus mõtles, kui ta oma jüngrile ütles: „Las surnud matavad oma surnuid ise.” (lk 19). Oluline koht on Vabati luules ka loodusel ja just puutumata loodusel. Luuletaja jaoks on väga vajalik tajuda seda vaikuses, lasta loodusel olla enda ümber, seda ise mõjutamata: tõmban kopsudesse esimese kevadõhu / ja tunnen, et on tõesti // maahingamispäev. (lk 13). Ta püüab keskenduda ümbrusele ning unustada hetkeks kõik muu: Olen edukas, / kui panen tähele / voolava vee vaikust. (lk 16). 

Vabati luulet saadavad Margus Kiisi mustvalged fragmentsed joonistused, mis harmoonias tekstidega loovad ilusa koosluse. Eelmise kolme luulekogu joonistused on olnud alati autori enda omad. „Maahingamispäevas” keskendub Vabat aga tekstile ja laseb Kiisil tegeleda kunstilise poolega.

Vabati neljas luulekogu on mõtlemapanev tervik nii stiililiselt kui ka temaatiliselt. Kui eelmised kolm raamatut on autori luule toonud „Maahingamispäevani”, siis seda põnevam on mõelda, mis tuleb edasi. Loomulikult võiks loota, et nüüdsest peale ilmutab luuletaja oma kogusid tihedamini (senised ilmumisaastad: 2006, 2009, 2014 ja 2016), teisalt võiks ta ka jätkata suuremate vahedega, et näljutada lugejat ja tulla siis peale pikka perioodi välja millegi veel paremaga. 


[1] Veiko Märka. „Seitse luuleraamatut, seitse debüüti”. – Sirp 15.09.2006.
[2] Mariliin Vassenin. „Ülenev ja leppiv luule”. – Sirp 30.04.2010.

Arvustus ilmus Värskes Rõhus.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Värske Rõhk



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: