Edmund Hõbe: Kumu Öö stiilikirev ja esinejatetihe tagasitulek
Kumu Öö on pärast viieaastast pausi tagasi. Edmund Hõbe tegi ülevaate.
Juubeliürituseks oli kokku pandud üsna mitmekesine kava, Tõnu Naissoo trio alustas auditooriumis meeleolukate džässitöötlustega rokk-muusika varasalvest, seejärel võis kuulaja trotsida vihma sisehoovi välilaval, kus esines meie oma neopsühhedeelse popmuusika kvintett Ouu oma uute lauludega kauamängivalt "Mango Fetch". Plaadil kõlavad hästi, kontserdilaval ehk väljendub noore bändi musikaalsus vahetumaltki. Tagasi auditooriumis alustab Cubus Larvik kvartetikoosseisus kusagil nüüdisklassikalise kammermuusika ja tumedama ambient'i ristumispaigas, prepareeritud klaver ja poognaga mängitud taldrik täiendavad analoogelektroonikat. Rütmilisemaid elektro-pulseerimisi täiendab ühes sektsioonis mõjuvalt tribaalne trummipartii.
Võrreldes varasemate aastatega oli kindlasti kava tihedam ja valida tuli rohkem. Kujutagem ette noore eesti hipsteri dilemmat, kas vaadata ekket aatriumis või viiendal korrusel Mart Avi. Röövel Ööbik oli jätnud koju kitarrid ja trummid, seega Tõnu Pedaru efektidega vürtsitatud vokaalil ning Saaremets ja Šeripov masinatepargi taga paistavad taaskülastavat oma nihestatud alternatiiv-tantsumuusika territooriumit, nagu seda võis kuulda "Psychikosmosel" ja Una Bomba perioodil. Kes ootasid "Supersymmetry" või "Ringraja" perioodi Ööbikut, pidid ilmselt paraku pettuma. Aga Röövel Ööbikult võibki oodata ootustele mittevastamist.
Loodetavasti ei pidanud pettuma A.R. Kane'i muusikud, kes kiitsid ööbikute esimesest kitarribändi perioodist "Komik Kapital Kaput" nimelist lugu. Inglise muusikud pakkusid igaljuhul äratundmisrõõmu 1980ndate lõpu ja 1990ndate alguspoole inglise unenäopop/kingapõrnitsemismuusika fanaatikutele. Laval oldi kolmekesti, Rudy Tambala oma õe Maggie'ga ja noor kitarrist-sündimees Andy Taylor. Kava esimese poole moodustasid leebemad unenäopoplaulud, lõpupoole aga hakkas esile kerkima A.R. Kane'i stilistilisi piire nihutavam ja improvisatsioonilisem pool.
A.R. Kane oli kindlasti pühendunumatele muusikafännidele ja mitte ainult kergelt vihmase ilma trotsimise pärast. Aatriumis elas publik entusiastlikult kaasa Prince Rama bombastsele tantsupopile, mis kahtlemata oli lavaliselt kõitev, aga muusikaliselt ei pääse ligilähedalegi A.R. Kane'i sundimatule acid house'i ja kitarrimüra laulatamisele.
Prince Rama ja ka viimane esineja Dinner olid kindlasti näited sellest, kuidas aastaid indie-puritaane solvanud laiatarbepopi elementide nimme esiletõstmist väärtustatakse tänapäevases indie/kunst/autsaider-misiganes-popis. Üks element on siiski püsinud muutumatuna. Publikumaitsele palataablima saundiga esinejatel on tihtipeale tunduvalt elavam lavalolek, samas, kui autsaider-popi avangardsemat osa esindanud Eric Copeland esitas oma elektroonilist mürapoppi suhteliselt staatiliselt oma sämpleri taga, hoides oma mikrit üsnagi klammerdunud poosis. Ehk on Eric Copeland tänapäevane variant kingapõrnitsejatest?
Viiendal korrusel andis kahtlemata visuaalselt kõige põnevama kontserti Erik Alalooga. Mustas kapuutsis habemik oli juba välimuselt piisavalt ekstsentriline, olles lisaks üles seadnud muljetavaldava sortimendi elektrilisi ja mehhaanilisi vidinaid, võimendatud läbi kontaktmikrofonide ja ühendatud mikserpulti. Ehk on seegi retromuusika, arvestades, et sarnaseid eksperimente tegid musique concrete heliloojad eelmise sajandi keskpaigas. Avangardi tähtsaim õppetund samas on, et kõike võib kasutada muusikategemiseks, kui on taipu tekitatavaid helisid organiseeritud viisil kombineerida. On ikka vaks vahet, kas helimaastikke tehakse sülearvutitega või hoopis madaltehnoloogilisemate masinate kõlavõimalusi leidlikult ekspluateerides.
Taastulnud Kumu Öö kontsert kattis muusikaliselt suhteliselt laia baasi ja põnevaid elamusi oli võimalik leida nii siit kui ka sealt. Helirežii sujus probleemideta, kuigi aatriumi akustika piiratust võis endiselt märgata mõnevõrra umbsemas kõlas. Varasematele aastatele iseloomulikumast sisutihedamast ja hõlpsamini jälgitavast esinejateprogrammist võis siiski puudust tunda. Kumu on aga juba viimased kümme aastat olnud Tallinna üks omapärasemaid kontsertpaiku ja loodetavasti ei jää tänavune Kumu Öö viimaseks.
Toimetaja: Rutt Ernits