Arvustus. Uued tuuled Kali Briisi rindel ({{commentsTotal}})

Kali Briis Band
Kali Briis Band Autor/allikas: Facebook

Uus plaat
Kali Briis
"Let's Play Love" (NeatBeat Records)
7/10

Alan Oloneni irdne, justkui autonoomselt ja juhuse tõttu Eestis tegutsenud outsider-pop projekt on vankumatult oma joont hoidnud juba (või alles) aastast 2009. Hiphop'iga alustanud, sealt elektro-biidi ja neo-soul'iga jätkanud sooloakt on jõudnud paljude muusikategijate unistuse - oma bändini. Abivägi trummide, kitarride ja süntide näol peaks toekat kaalu andma igale heliideele ja esimene tunnistus elavamast koostööst on juba mõnda aega eetrites tiirutanud.

Võib öelda, et lüke ühistööle on end õigustanud, kuigi võimsast kannapöördest ja uuest puhangust on veel veidi vara rääkida. Bändi töö on allutatud Oloneni ideedele ja tulemuseks on live-tunnetusega maitsekalt rikastatud, kuid oma olemuselt ikkagi elektroonilise pop'i liistude juurde jääv moemuusika. Kummaline on, et CD vahelehelt ei leia ühtki märget uue alguse juures olulist rolli mänginud bändi kohta: ei nimesid ega nimede poolt hallatavaid pille. Seda enam, et uute jõududena kaasa löövad tegelased pole mitte avastamata noviitsid, vaid eesti muusikas juba kanda kinnitanud noored ja võimekad tegijad - Erko Niit kitarril, Laura Junson vokaalil, Kaarel Kuusk süntidel ja Hans Kurvits trummidel. Taustainfot omamata jääb loota, et värske koosseisu liikmetel saab edaspidi olema suurem mõjujõud Briisi hoovuste suunamisel.

Albumi nätsune saund on hoolimata veidi ohjatud üldmuljest päris kandev - funky'd kitarrid, soojad sündilained, tummine trummitöö ja kõike krooniv Oloneni unikaalseks lihvitud eritämber. Laura Junsoni treenitud ja ülikorrektne tugivokaal lisab orgaaniliselt mõjuvat tuge ja pääseb vahetevahel ka esile soleerima.

Plaadi palade põhipüüdluseks on olla iga hinna eest meeldiv ja kaasahaarav ning antud eesmärk on seetõttu paljud pöörded muutnud üsna etteaimatavaks ja liiga lihtsalt avanevaks. Uusi, avastatavaid nüansse kuulamistega ei lisandu ja suurema vaevata võib hitijuppe juba iseseisvalt peas edasi kedrata.

Kali Briisi varasemas loomingus kergelt tooni andnud melanhoolia on uuel teosel veelgi rohkem süvenenud ja kohatine paine või taak katab kummalisel kombel ka rõõmunootidega lugusid. Jutustatavad armulood otseselt ennast kätte ei anna, ehedad tunded muutuvad tõlke läbi lihtsalt stiilipuhtaiks, kaetatud amerikanismideks. Võib tajuda omamoodi traagilist võõrsilolekut; soovi olla mujal, iha kuuluda õigesse konteksti. Rasked ülesanded, mille lahenemist näitab tulevik. Praegune album mõjub nii muusikalise kui ka koosseisulise kompromissina, mis jätab tulemuse toppama vaieldamatult heasse, kuid üllatusevabasse tsooni. Jääme ootama suuremaid pauke.

Toimetaja: Kaspar Viilup



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: