Arvustus. Hästi palju sõnu
Uus raamat
Thavet Atlas
"Sadakond nõiutud suitsukest"
Sulemees
320 lk.
Et raamat elu saaks, lugemist leiaks, peab tema ikka päris mitmest tõkkest läbi ja üle pugema. Et temas ikka nähtaks miskitki lootust müüa ehk siis saada kuskilt fondist rahad peale, mispuhul mõistagi kama, kas ja kaua ta riiulitele tolmama jääb. Et tema ikka mingisugusegi väljanägemise saaks. Kaas, mis tegelikult polegi nii tähtis, vaata Kilgore Trouti raamatute kujundust, aga, mismoodi trükk välja näeb. Mõni kirjatüüp on ikka päris loetamatu. Väsitab silma ära ja, olgu tekst kui väärtuslik tahes, varemhiljem tüdid pingutamast. Pea võib ka valutama hakata, mida nimetataksegi valulikuks tühjuseks.
Thavet Atlase auhinnatud romaaniga "Õuduste kõlakoda Tartu Raekoja katusel" läks nii õnnetult, et seda olid vist ei iial raamatuid lugenud moodsad isikud kujundanud. Äravõimata lugeda. Tähed hakkavad silma ees karglema. Ei olda mingi poollollakas põrandaalune, kes kuskil sibulamaa kolkas veerib suitsupaberil sisse smugeldatud Juhi näpunäiteid mugavast Šveitsist. Kukkus käest, sinnapaika jäi. Piinlik lugu, mõistagi.
Nüüd on trükkerid rohkem vaeva näinud. Aga võibolla on vana umbusk, kes korra kõrvetada saanud, tulle ei roni, süüdi – no ei näri end sisse.
Olgu, külalugu. Külad on ette naljakad. Ehkki kui küla sümboliks on sada suitsu, eh, ma küll sellist küla siin maal eriti ette ei kujuta. Enam. Tavaline on kaks kitse, viis vanamutti, nagu kunagi Pihkvamaa külade kohta öeldi, meil siis tosin maja, kahes elatakse, veel kolmes käiakse. Sada suitsu, hüva tegu ju poolulmejutuga, lepime sellega.
Et satub üks Martin mingite kummaliste tegelaste küüsi, satub segasesse külla, kus juhtub igasugust ja segasugust. Šamaanid lendavad vabalt ringi, nõidust, traktorijälgi, kõike, mida te maaelust ootate, mis aga ammu on väljamõeldis. Ehk polegi sellist kunagi olnud. Nagu nenditud, poolulmekas.
Piinlikkusest tingitud heatahtlikkus saab kähku otsa. Hakkad kahtlustama, et üks tõke raamatu eluteel on kahetsusväärselt olnud madalapoolne.
Vana sadisti, noorte annete vägistajana, millise töö kohta kasutatakse petlikku väljendit toimetaja, nurisebki, et lohakalt on sinist pliiatsit pruugitud, lohakalt. Sõnavohandid välja rookimata.
Punane on tsensori pliiats, noored, ärge eksige kõnekujunditega.
Veel parem, vältige neid.
See on raamatu häda, et kirjutamisviis jätab kõigist tegelastest mulje kui poolearulistest tõmblejatest. Ükski neist ei saa hakkama ühegi asjaga ilma, et samal ajal veel midagi teha nahistaks. Kui keegi midagi ütleb, siis ninasõõrmeid puhevile ajades. Keegi midagi võtab, siis murelikult ringi vahtides. Teate küll, nagu teile koolis kirjandit pähe tagudes õpetati, kasutage kogu keele rikkust, ärge korrake sama sõna. Mis on kõik täielik jama. Võib küll korrutada, korrutada, korrutada. Võib küll posti kohta öelda post, mitte rikastav püstitis. Hea lugu on lihtsalt ära räägitav. Kõrvalekalded on lubatud, kui need asja puutuvad.
Nii et kokku on justkui maavillane, valitsust kiruv sada aastat üksildust. Mis on üks ülespuhutud raamat. Garcia Marquezi jutud on palju lahedamad, aga neist teatakse ebaausalt vähe.
Toimetaja: Valner Valme