Arvustus. Taasavastatud autsaider-estraad ({{commentsTotal}})

Eesti Raadio estraadiorkester
Eesti Raadio estraadiorkester Autor/allikas: ERR

Uus plaat
Erinevad esitajad
"Valgusesse kogumik LP" (Frotee)
9/10

Kogumik "Valgusesse" ei ole esimene kord, mil Frotee plaadifirma tõestab, et Nõukogude Eesti ning lääne poppmuusika võivad sobida ühte lausesse, samasse taustsüsteemi. Keerise "Öö ja päev" oli maitsekas yacht-rock, Elektra "Keegi" õrn ning virtuooslik funk, Velly Joonas "Stopp, seisku aeg" jamesbrownilikult vali soul. Seda nimekirja võiks jätkata veel, kuid see polegi niivõrd tähtis - Eestis tehti aastaid tagasi juba erilise kvaliteediga läänelikku poppmuusikat ning "Valgusesse" näitab taas selle perioodi parimaid külgi. Tolmunud kuld, mille Erki Pruul ja Martin Jõela puhtaks küürisid ja vaateaknale tõstsid.

Plaat läheb käima ja end kerib vaikselt lahti Kooli-prii "Päikselaik", mis on kaver Seawindi loost "Light the Light". Tulevane Elektra mängib estraadimaigulise versioon 1970. aastate Ameerika peavoolu soul'ist, mis januneb läänelikkuse järgi. Puhkpillid kõlavad nagu Nõukogude estraad, kuid lugu on komponeeritud ja üles ehitatud nagu tõeline must muusika. Võimas. Kristi Tammiku "Haldjalaul" näitab aga hoopis vastupidist külge - perversselt magus kohvikuestraad, mille orkestratsioon on niivõrd pehme ja maitsekalt doseeritud jazz, et ei sobitu kuidagi kokku. Need mõlemad lood ongi nagu võõrkehad, mis tundusid arvatavasti toonases ajas tundusid liiga kitš, et neid avaldada.

Aga autsaider-estraadi on veel palju. Sven Kullerkupp toob kuulajateni "Fiesta" - see on akadeemiline ja väljapeetud, "kingad jalas lips ees" balearic, kuid see on vaid pealispind. Taustal kõlavad otsekui vaiksed bongod - sellised, mida sa tead, et ei tohi lüüa, aga tahaks kangesti proovida. Salamahti sisse mängitud. 1990. aastal lindistatud lugu lendab aga teatud hetkedel ka taevasse, kui Kullerkupp keerab selle viisaka muusika huilgavaks kosmoselennuks. Segane ja peatamatu, aga eriliselt paeluv.

Kogumiku pärl on aga kahtlemata Salamandri "Kui mu kõrval käid". Eriliselt esteetiline ja õdus lugu, mis veidral kombel ei ürita üldse läänelikkusega hiilata, vaid mängib hoopis Nõukogude estraadi detailid meisterlikult välja. Hoiab vaikselt tahaplaanile, kuigi kõlad on kõik täpselt paika loksunud - olgu selleks kas mahe vokaal, päiksekiirtena paitav süntesaator või siis suviselt kerge kitarrikäik. Vastupandamatu lugu, mis on sarnaselt Frotee alt varem ilmunud Heidy Tamme "Suvi ei jääle" ideaalne suvehümn. Kadakad, pehkinud talumaja ning kergelt purjus pea. Ka jõululaulude vahel tooks ilmselt pärnaõite lõhna ninna.

Hoog ei rauge. Eesti Raadio estraadiorkesteri "Ma ootan sind" on suur lugu. Soulihümn. Puhkpillid tulevad sisse ning taustal tiksuv klaver kõlab justkui hoiatavalt. Ja kui tuleb esile see heljuv saksofon, siis ei ole enam midagi öelda. Lugu liigub pidevalt ringi, ei seisa ühe koha peal ning kasvab vaiksest kaisutamisest järgmisel hetkel valgusvihus poseerivaks eeposeks. Kõige eba-nõukogudelikum estraad üldse, mis olla saab.

Tornaado "Seitse" on sealjuures aga plaadi igavaim hetk. Eesti kännuotsa-popp, mis on täielik hipster-retro enda totaka lasteaiakitarriga, sobides hästi näiteks "Vandersellide" sarja. Äkki see oligi seal? Ei tea, ei mäleta. Sinna kännu kõrvale langeb aga Tiit Aunaste enda kosmoselaevaga, kust astuvad välja kaugelt planeedilt pärit Kingpool, Muhv ja Sammalhabe. See on multifilmikult sakraalne post-grünberg veidrus, mis on korraga nii kosmiliselt võõras kui samas ka naiivselt tuttavlik. Esmakuulamisel oli isegi veidi häirivalt pealetükkiv, kuid nüüd on juba kuidagi eriti armas ja nunnu. Loo kujuteldavas videos tantsiks kindlasti Moskva olümpiamängude maskott Miška kosmonaudiülikonnas. Et noh, lihtsalt mõte.

Ja otsad tõmbab kokku Radar. Seal on veidral kombel esindatud kõik detailid, mis varasemas seitsmes loos. Trummid käivad rütmitult nagu eksperimenteeriv lääne jazz, Sergei Pederseni vokaal näitab taas toonast estraadi parimast küljest ja seal on olemas ka see mingisugune veiderdav kosmiline element, mis muudab pehme armastusloo kuidagi perversseks, imelikuks, isegi sobimatuks. Aga just sel moel see lugu toimibki. "Süles toon laineid ja hinges toon meretuult," hüüab Pedersen ning sa tead, et varsti tuleb vinüül taas teistpidi keerata, et algusest kuulata.

Lood, mis ilmunud enam kui kahe kümnendi jooksul, kuid mis moodustavad vaatamata kõigele hämmastava tervikteose. Kogumikplaatide kullafond, mis näitab, et ka Eestis on veel avastamata pärle, mida üles otsida. Erki ja Martin, istuge ikka seal pimedas arhiivis vahel edasi, see on ainult hea!



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: