Arvustus. Meeleheitlikud katsetused 3D-efektiga
Uus film kinolevis
"Tarzani legend" ("The Legend of Tarzan")
Režissöör: David Yates
Osades: Alexander Skarsgård, Margot Robbie, Samuel L. Jackson, Djimon Hounsou Jim Broadbent, Christoph Waltz
5/10
David Yatesi "Tarzani legend" on üks neist filmidest, mida on toodetud pikki aastaid. Küll oli probleeme rahastuse leidmisega või siis ei peetud teemat ajale sobivaks. Nüüd on aga kõigil võimalik kinodes taasavastada see kergelt rassistliku alatooniga lugu.
Tarzan on Aafrika džunglid seljataha jätnud ja elab Londonis kui John Clayton III ehk Lord Greystoke. Talle jõuab teade, et Kongos pole olukord hästi ja muidugi on tema ainuke inimene, kes suudab probleemid lahendada. Tegu on tavalise Hollywoodiliku filmiga, kus juba enne kinno minekut on teada, mis juhtub - kangelane, kes on tülis oma perekonnaga, ta päästab oma armastatu ja kodu.
Film põimub Tarzani ja Jane'i meenutustega varasemast džungliajast, mis on kõige kaasahaaravamaks osaks filmi juures. Johni ehk Tarzani ja Jane vaheline sügav armastus on ekraanile toodud väga intensiivselt - neil pole suhtlemiseks vaja sõnu ja nad tajuvad teineteise kohalolu ka siis, kui nad teineteist ei näe. Meenutades natuke "Videviku" saagast tuntud Alice't ja Jasperit.
Filmi kaunistavad imeline loodus ja animeeritud loomad. Muigele ajas, et kõigil loomadest tegelastel oli eristamise eesmärgil näopiirkonnas arm. Tarzani ja tema loomadest sõprade vaheline suhtlus osutus üllatavalt nauditavaks.
Mõistmatuks jäi aga 3D-efekti vajalikkus. Vaatamata sellele, et Tarzan rippus nööride otsas, ei rikastanud see filmi ja 3D-prillid olid pigem häirivaks faktoriks. Viimane võib muidugi olla ka vaid prillikandjate probleem. Kuid kindlasti ei saa võrrelda "Tarzani legendi" nauditavate 3D-filmidega nagu seda olid "Avatar" või "Gravitatsioon", kuna midagi otseselt saali ei "kukkunud" ja üllatusmomente polnud. Oli küll lühike stseen, kus pisike liblikas pööras endale tähelepanu, aga aastal 2016 ei ole see just suur asi. Proovisin ka vaadata filmi ilma 3D-prillideta ja suurt erinevust polnud. Tõsi on, et ega vaid loodusstseenide (ja Skarsgårdi kõhulihaste) jaoks pole tarvis 3D-efekti.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et "Tarzani legend" sobib kergeks meelelahutuseks vihmasel pärastlõunal loomaaia asemel. Mis mind aga peamiselt häiris on hoopis ajalooline täpsus - Tarzan on muidugi tore tegelane, aga filmist ei tule välja tõeline kangelane. Nimelt põhineb Samuel L. Jacksoni mängitav tegelaskuju päris inimesele; George Washington Williams võitles Ameerika kodusõjas aastatel 1861-1865, oli ajakirjanik, poliitik ja kirjutas Aafrika-Ameerika ajaloost. Tegelikkuses avalikustas just Williams Belgia kuningas Leopold II plaanid Kongo rahvale ja mitte Tarzan (huvitav fakt: kui Tarzan oleks päriselt elanud, oleksid nad ehk isegi kohtunud Kongos). Filmis aga oli Williamsi karakter hoopis kõrvaline tegelane, kelle põhieesmärgiks tundusid olema kulunud naljad.
Seega, kui David Yates soovib saada suuremat edu ja tuua filmimaastikule midagi uut, peaks ta ära unustama 3D ja juba ära räägitud lood ning keskenduma unustatud kangelastele ja tõsielulistele lugudele.