Arvustus. Vastik, vastik on teater! Vastikum olen mina!
Baltoscandal on tore ja üsna ohutu võimalus neid küsimusi esitada – kus ja kuidas lõhkuda seinad "inimese" ja lava vahel. Kuhu jääb "päris"? Kes kannab sõnade eest vastutust? Jääb küsimus: kas saab neid küsimusi küsida ka nii, et see oleks veel päriselt ohtlik, et see midagi muudaks? Ja on seda vaja?
Šokiteater?
Bush Moukarzeli ja Ben Kiddi (Dead Centre) lavastus "Tšehhovi esimene näidend" sõitis veidi jalad alt. Algab nagu briti huumor: kogu publik peab keskpärast ja segast Tšehhovi-tükki (klassikalise teatri diskursust!) jälgima nii-öelda lavastaja kommentaaridega – need on ärritavalt enesekesksed, ignorantsed-arrogantsed, kõiketeadvad, (meelega) koomilised, ennasthaletsevad, lõpuks pihtivad, siis (enesetapuni viivad), ühesõnaga, arusaadavalt kirjutet briti (külma, vaatleva, enesest teadliku) huumori võtmes...
Etenduse teiseks pooleks tuuakse lavale publikust mingi äraseletamata meetodi abil valitud juhuslik vend, kes saab juhised kõrvaklappidesse (enne on näha, kuidas ta püsti tõuseb, kõheldes, siis vast kõrvaklappidesse saadud päringule vastuseks pöialt tõstes nõustub, edasi on juba tükk – kõrvaklappe peavad kasutama kõik, sest etenduse heli sinna just jõuabki, ta võiks olla kokkulepitud, meelega sisse toodud näitleja, aga ma katsun olla sel asjal turjas nagu hagijas ja näen, kui kohmakalt ta kõrvaklapikäsklustele reageerib, ja jään uskuma: see ongi juhuslik inimene, muidugi mitte täitsa juhuslik) ning osaleb sellest hetkest kaua oodatud Platonovina tolles lavastuses. Lavakujundus hävitatakse, tšehhovlikus-seebiooberlikus vormis kulgev ebastabiilse lavaelemendiga tükk jätkub, pruukides kaasaegse etenduskunsti vahendeid ja stampvõtteid.
Hale ümberjutustus, mis ei kuva kuidagi seda imelikku tunnet, mis tuli: kõik on valesti! Et võltsklassikalisest komöödiatükist sünnib miski kaasaegne siirus, mis samas siiski üdini läbilavastatud, et me enam ei tea, kas see on must huumor kogu teatri pihta või tõesti ulg selle järgi, et teha midagi, mis puudutaks? Ja see puudutab! Igatahes hull ... Me ei ole päris säärast tükki näinud, me oleme veidi segaduses, see on me jaoks vist festivali kõige julgem tükk.
Erna Ómarsdóttiri ja Valdimar Jóhannssoni "Lazyblood" Baltoscandali viimasel südaöötunnil oli festivali kõige vabam tükk. Kaks inimest, kes end naudivad, kel ei teki hirmu publiku ees (pigem pööravad nad selle hirmutamise pääpääle), kes teadlikult rikuvad etenduse piire – sest see on just nagu kontsert. Vaherepliikide ja publikuga suhtlemise järgi on see üks kahest – kas ladna nüüdisteater ("siin stseenis mõtlesin end tegelikult paljaks võtta") või siis lihtsa kohaliku bändi suvekontsert ("järgmiseks laulame teile armastusest … sest armastus on ju kõige ilusam" – siin on peidus otsene ühendus Lond Malmborgide "99 Words for Void’iga"), ainut et laulud ise on black- või trash-metal võtmes, kerge poppelemendiga, või kunagise sümfoonilise metal'i laines. Ilus, sünge, karm, kuid samas irooniline. Ilmselgete õudusfilmiviidetega (eriti liikumises, ilmetes, butafoorias). Lõpuks ka gootitransvestiitlik (et rikkuda metalmuusikaga seonduvat natsikuvandit?).
Ootus?
Semperi "Klounide hävitusretk" puudutas ka väga. Sa pead endalt küsima, miks ta puudutab, kui see pole päris Sinu moodi teatritegemine. See on ikkagi diktaatorlavastaja karm suhe oma materjaliga (või paistab meile publikusse nii), mitte loov-otsiv hullus, kus isegi laval olles veel ei teata, mis on eesmärk või lahendus … Aga see puudutus on veider ja tugev.
Näiteks Showcase Beat le Mot’i natsiüliinimeste tükk jääbki sellevõrra nõrgemaks: etendusele minnes kujutan ma umbes-täpselt ette, mida nad teevad. Ja see kaunis kaos vastabki mu ootustele, aga ei ületa seda. Kaasaegne mölluteater mõnusa ladna meeleoluga.
Semper aga teeb oma trupiga midagi, mida ma ka ilmselgelt ootan. Ma tean, mida nad teevad. Isegi kostüümid ja lava vastavad mu ettekujutusele, ma olen selle vastu kaitsepoogitud. Nad ei saa mind murda! Ja ikka, ikka on seal see mingi äratabamatu ülemäärane ohverdus või laeng, mis mind võidab ja neelab.
Muidugi. Showcase Beat le Mot ei tahagi mulle midagi lubada, nad on laisad – pinguta ise! See on nende väljakutse ja teekond. Ma saan sellest aru. Aga NO-teatriga on ju sama lugu. Ka nemad on omamoodi laisad, nad teavad, et väga karm töö annab tulemuse, see on laiskuse vorm. Ellujäämislaager.
Et suurem väljakutse oleks Marika Vaarikule või Jörgen Liigile või ka Kaljujärvele või Pruulile (kõik neli tegid energiaalselt tugevamad rollid kui teised, aga see pädeb nende nelja kohta päris mitmes NO-tükis või ka Eesti teatri pildis laiemalt) anda mökum roll - kas me ikka vaataks neid? Jah, me vaataks ikka neid.
Liik pakub konkurentsi Nero Urkele, tal on raju kohalolu. Vaarikule ei paku keegi konkurentsi. Kaljujärv on imeline, kui ta oma macho- või "lihtsa poisi" kuvandist vabaneb. Pruuli suudab leida selle ülemäärase pingutuse. Teistes on see ka olemas. Seda on näha olnud. Jah, see pole ühe lavastaja või kindlate staarnäitlejate trupp õnneks. Energia on üleval, olgu tume või hele.
Ülejäänutelt ei osanud midagi oodata: kõik üllatasid. Pean häbiga tunnistama, et Tim Etchellsi nimi ei ütelnud mulle midagi, arvasin, et tegu on vananeva ja veidi lavapelgliku näitekirjanikuga, kes mingil põhjusel püüab oma hirme ületada. Ta üllatas mind nii-öelda takkajäreleteadmisega, et tegu on tänase teatri suurnimega. Lihtsalt mina, hämaramees, ei tea tast tuftigi. Ja tema luuleõhtu polnud päris nii põnev kui keskmine eesti luule õhtu.
Mul olid kõrged ootused Islandi duole. Nad ei vedanud alt. Mul olid kõrged ootused Lond Malmborgidele, sest olin neid enne näinud. Neil oli festivalil palju raskem publik, mõni inimene isegi lahkus, ja nad olid veel vägevamad kui esimesel korral vaadates. Objektiivset mõõtu otsides, olid nad festivali kõige põhimõttelisemad, kõige ennastohverdavamad, kõige parem trupp. Aga objektiivsus siin on muidugi vaid minu sisim mõõdupuu.
Ma tahaks ise nõnda inimesi üllatada, nii kriitiku kui kunstnikuna (luuletajana). Iseend üllatada. Olen kade. Baltoscandal tegi mind kadedaks.
Sõnad või teod?
Siukselt avangardfestarilt ootaks avangardi ja pingutust ju pidevalt. Siuke ülemäärane pingutus ja avangard võinuks ju olla festivali päevakiri Baltfundal Teatrandal. Selle kritiseerimine mu poolt on isegi väga ebaõiglane. Esiteks tean ma festivalikorraldamise kitsaid olusid – kust olekski tulemas see ressurss ja inimpotentsiaal, et teha neli päeva festivalilehte siukse intensiivsusega, et see oleks tõesti raju ja raevukas?
Mulle meeldinuks väga, kui leht vastanuks festivali nimele ja olekule – täis väljakutseid, kriitilisi röögatusi, hullund uide. Aga ei, see on üsna asine ja peaasjalikult reklaami tootev väljund. Siuke positiivne ja taltund. Iga asi Baltoscandalil on suurepärane ja võluv ja eriskummaline ja iseväärtuslik. Ma olen peaaegu nõus. Peaaegu. Aga ka parimale on mul varuks paar laetud tukki.
Baltoscandali vääriline oleks skandaale ja plafatusi täis väljund. Kasvõi muu meediaga raevukalt suhestuv, tükkidest mööda vaatav päevakiri.
Sellest meenub: Marco Berrettini, Marie-Caroline Hominal (kahekesi koos MELK PROD) ja Samuel Pajand (kes koos Berrettiniga moodustab bändi Summer Music) on loonud lavastuse "iFeel2". Lihtne ilus asi: kaks keha (mees ja naine, Berrettini ja Hominal) võnguvad samas tantsusammus umbes tund aega aias, mis võib olla paradiisiaed, ja kus pesitseb ka veider põõsas-olend/pillimängija (Pajand), kes alles etenduse lõpul nähtavale ilmudes neile võileiba (nagu madu õuna?) ja juua pakub. Köitvad on nood kehad, see liikumine, see tüdruku ja vanamehe justnagusuhe me ees laval.
Aga selgub, et neil on väga sügav filosoofiline taust ja seletus, mida mõni kriitik ka siin-seal kordab. Meenub lõik "Tšehhovi viimase etenduse" algusest, kus "lavastaja" ütleb, et näitustel loeb ta seinalt saatetekste, aga ei vaata pilte või installatsioone. Samamoodi teatriga – et ta peab meile kõik lahti seletama. Me ei pea teadma, millist filosoofiat lavastaja luges, kui tükki tegi. See on praht ja ballast.
"iFeel2" on leebelt intensiivne kaheinimesetükk, millel ei ole üle tüki äärte ulatuvat filosoofilist tausta vaja. See on hea, et lavastajad-tantsijad ei ole idioodid ja töötavad ka teooriaga, aga tolku pole tollest, kui nad seda meile ka otse seletama hakkavad. Meie pärisosa peab olema tunnetus.
Kui millegi seletamiseks on vaja rohkem teksti, kui kogemine meilt aega võtab, pole see ehk seda väärt? Alati on erandeid, alati on võimalik luua pastakatäpisuurune teos ja põhjendada-seletada seda tuhandel põneval leheküljel, aga see eeldab kuratlikku annet. Alati on võimalik lasta lavale maailmatuntud avangardkunstnik (mees!), kes kordab "Sa ei ole kunagi olnud mulle mees! Sa ei ole kunagi olnud mulle mees!" Ja loota, et see töötab kunstiteosena.
Toimetaja: Kaspar Viilup