Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Arvustus. Sauteri usaldusraamat

Peeter Sauter
Peeter Sauter Autor/allikas: PM/Scanpix

Uus raamat
Peeter Sauter
Sa pead kedagi teenima
Tuum
541 lk.

Ma kohe teadsin, et leian sellest raamatust ka ennast. Ennast või enda? Pigem vist ikka ennast. Enda leidmine tähendaks, et olen kõigega jäägitult nõus. Seda muidugi pole, ei saa olla ühegi raamatuga, mis vähegi raamat on. Kuid enne, kui olin ennast leidnud, leidsin kohe alguses hea sõbra Tiit Lepiku. Helistasin talle: "Kuule, Tiit, oled nüüd raamatus sees, kangelane." Vaikus nohises torru. "Loen sulle ette, kuula.“

"Lepiku Tiit, kes õhtupoolikut telku jaoks oli organiseerinud, istus pehmel diivanil mu paremal käel ja sina vasakul. Mul oli käes tume õlu, Tiidul ees arvuti. Tiidu pea nõksatas ettepoole, ta oli magama jäänud. Hakkasin sulle ütlema, et näe Tiit orgunnib üritust, a ise magab. Pöörasin sinu poole ja tegin suu lahti, aga sa olid nõjatunud diivani seljatoele ja samuti magama jäänud, suu pisut poikvel. Olid tööpäevast väsinud ja siin tubli õlle ja pool pudelit veini nahka pannud. Kena oli teid vaadata. Sa /Laura/ ei kaalu viitkend kilogi ja Tiit kaalub umbes kolm sind. Magasite üsna ühtmoodi. Nagu kaks vindist last.“ (lk 14)

"Noh, kuis on?" pärisin Tiidult.

"Kes kirjutas?"

"Sauter Peeter."

"Kuradi joodik raisk selline."

Aga pahane Tiit polnud. Kui ikka vähegi ütlemist väärib, ütleb ta nii kõigile. Isegi minule, kes ma ei ole. Või olen kunagi olnud ja enam ei ole. Või ikka natuke olen. Vahet pole.
Ennast, enda ennast leidsin alles kõige lõpus. Tuli enne terve tellis läbi närida, kui siis…

"Aga baarileti ääres seisis Toomas Raudam, pea maas, nagu ta tihti seisab. Seisin ta kõrvale ja Toomas nägi mind silmanurgast ja kuigi ta näoilme püsis peaaegu muutumatu, oli mul ikkagi tunne, et tal on hea meel. Justkui mingit suurt soojust hoovas tema poolt. Tahtsin talle midagi öelda, aga ei osanud. Tema oli ka vait. Toksisin koodi sisse, et joogi eest maksta. Ju vist ei tahtnud me kumbki midagi leiget või lääget öelda.

Ja ma ei tea, miks, aga korraga, kuigi me polnud teregi öelnud, küsisin: "Millal sa ära sured?“

Ja Toomas vastas peaaegu kohe, ilma igasuguse intonatsioonita: "Homme.“

Pärast istusime ja ajasime natuke aega tühja juttu. Mind kummitas pisut, et ma nii lollisti olin öelnud. Ma ei hakanud sest juttu tegema ja ka Raudam mitte.“ (lk 518)

No ei olnud nii! Ja vigade paranduse teen vaid selleks, et näidata, milles seisneb Sauteri sättimine ehk stiil. Tegelikult oli nii, et toda viimast osa üldse ei olnud. Aga vaadake, kui hästi see jutu lõppu sobib, sõprus ja hea läbisaamine üle kõige, see aga iseloomustab ka kõiki teisi lühemaid ja pikemaid laaste, mida Peetril on õnnestunud oma elust lõikuda. Järelikult Sauter kirjutab, mitte ei ela. Ja otse-kirjandus, nagu ta ise oma jutte kutsub ("Tahan kirjutada seda, mis tuleb otse. Mida ei pea välja mõtlema.“ Lk 82) on vaid linnupete. Eriti selgeks, suisa klaariks saab see just eelneva taustal. Ja veel oli tegelikult nii, et surma-küsimuse kutsusin esile ma ise. Sest kui Peeter mind oma lauda kutsus, tuli mul keelduda, kuna mul oli suitsutoas kokkusaamine ja inimesed seal ootasid mind (ja jooke). Ja ma siis ütlesin, et teinekord, siis aga lisasin, oh mind õnnetut enesetapjat – "Teinekord ei pruugi tulla.“ Ja alles siis küsisid sa, et millal. Olin need sõnad sult välja pressinud, Peeter. Või hakkame selle üle vaidlema? No siis peab keegi kolmas tunnistajaks olema ja vaevalt, et baaridaam meid ja meie tühiseid sõnakõlkse enam mäletab. Ja kui vaidleme selle üle, kes õigemini mäletab, siis oleme nagu abielus ja mina olen Laura ja seda ei soovi me kumbki.

Tahan sellega väita, et kuigi Sauteri lood tunduvad olema päris-päris, on need siiski vähem või rohkem ikka kunstiliselt mõjuvamas suunas tegelikkuse tükkidest kokku kleebitud. Ja ma usun, et see kehtib ka niinimetatud kepilugude kohta, mida leidub lademetes. Ükski inimlikkus pole 100% ehe. Iseenda leidmine kirjandusest oma nime all on sama, mis heinakuhja leidmine nõelast.

Aga ma ikkagi sõelusin välja ka selle, mis peaks olema see, mis on Peetrile omane (ja ühelgi juhul mitte mulle!) ja mu silme ette kerkis pilt verisest tombust, keda just äsja on tangidega emaihust välja kistud ja laksaki vastu nägu antud ja Peeter on kostnud: "Ärge palun mind taguge, vägivald on mulle vastuvõetamatu, ma luban, et olen nõus kõigega, mida elul mulle on pakkuda, ei hakka vastu, luban.“

Ja selle kinnituseks ka paar tekstilõiku:

"Lähed hommikul pärast kümmet õlut ostma – usalda, lähed õhtul pärast kümmet igaks juhuks õlut juurde ostma – usalda. Lähed löntsides tööle või kihutad linna kortsu kellegagi kokku saama – muudkui aga usalda.“ (lk 158)

"Olin millegipärast üsna muretu. Lüüasaamisi tuleb aktsepteerida. Ja mis viga, kui lüüasaamine piirdub püksikusemisega.“ (lk 274)

Inimsuhted on raamatu põhi ja põhjus. Ameerikas liikus üksvahe ringi anekdoot, lugesin seda vist ühest Norman Maileri raamatust. Mis juhtub, kui naba asemel on mutter ja sa keerad selle ära? – Perse kukub tagant ära. Ja Peetril just see juhtub, juhtub igas jutus vähemalt korra ja sugugi mitte alati ei ole siis lõbus. Enamasti teeb kurvaks.

Kõige ilusam suhe on isa ja tütre vahel. Issi ja Sissi.

Ja Laura on nagu Petrarcal. Või Nabokovil.

Kuid kõige liigutavam – kõige kõigem – on see, millest räägitakse vaid riivamisi – varalahkunud Kustasest. Võib olla selles ongi asi, et ei räägita, vaid kirjutatakse. Kui Sauter sellest filmis ("Vaeste kirjanike maja“) rääkis, siis oli piinlik ja kogu film langes sõnamula all kokku ning Vainokivi katsed panna visuaalselt rääkima maja, luhtusid. Maja ja selle elanike lood peaaegu ei puutunud kokku ja kõik see oli alasti ja häbi tekitav. Nüüd, selle raamatuga, on patt lunastatud.

Raamatu kingin Lepikule. Nagunii maksab jube palju. Ise sain ilma. Võib olla käristan need lehed välja, mis minu kohta käivad, ja Tiit käristab enda omad ja ülejäänutest võib vabalt lennukid teha ja aknast välja visata. Las lendavad. 538 lennukit pole paha. Jätkub terveks päevaks. Või isegi paariks. Head tuju.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: