Sel reedel Sirbis sport ja poliitika ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Rio de Janeiro geto ehk favela
Rio de Janeiro geto ehk favela Autor/allikas: Reuters/Scanpix

Tutvustame 5. augusti Sirpi.

MELE PESTI: Uus Ameerika avastamine

Olümpia on meediasündmus, üks suuremaid üldse. Vaataja pilk märkab lisaks sekunditele, sentimeetritele ja medalivärvile ka eksootilist ümbrust, kus pidu seekord aset leiab. Küllap täidab lähinädalail nii mõnegi Euroopa ajalehe laupäevalisa hingestatud reportaaž, kuidas ajakirjanik kohtas Rio maalilises favelas südantlõhestavat vaesust, Ipanema rannal sensuaalset brasiillannat või hoopis kangialuses halastamatut röövlit. Vanas heas Ameerika avastamise vaimus. Brasiilia hetkeseis annab värvikateks reportaažideks küllaga ainest. Lühidalt: paar nädalat enne Suure Sündmuse algust oli kõik nii halvasti, kui olla sai. Riik on mastaapses poliitilises kriisis, avalik arvamus on kirglikult lõhestunud poliitskaala vasaku ja parema tiiva vahel, mänge korraldav Rio de Janeiro osariik on finantskriisis, Brasiilia on sajandi kõige hullemas majanduslanguses ja ettevalmistused olümpiaks on graafikust maas.

 

ANN IDEON: Favela’d: üle takistuste asfaldi poole

Reaalse olümpiapärandi loomise asemel on linn viimastel aastatel näinud vaeva, et jätta maailmale mulje, justkui favela’de arenguga tegeletaks. Brasiilias on sellise tegutsemisviisi iseloomustamiseks käibel väljend „para inglês ver“ („inglastele nägemiseks“). Sellise linnaplaneerimise üheks näiteks on ülikallite köisraudteede rajamine Providências ning lennujaama lähedal asuvas Complexo do Alemão’s. Kolumbiast, Medellínist kopeeritud lahendust rakendati Rio olusid arvestamata ja elanikke kaasamata. Rajatud köisraudteed julgeb või saab kasutada kaduvväike arv nende asumite elanikkonnast, sest see on ebapraktiline, selle paigutamise peale pole palju mõeldud, raudtee on pidevalt rikkis või ei taheta seda kasutada tihedate tulevahetuste tõttu

 

MEELIS OIDSALU: Spordikommentaator kui praktiseeriv filosoof

Ometi on autentsus see, mida spordikommentaator kas etendades (Alvar Tiisleri maneerlikud karjed) või siiralt (Lembitu Kuuse hääle murdumine otse-eetris) vääristab. Eesti on seni veel puutumata Lääne spordikommentaatoreid painavatest šabloonidest. Keegi ei hakka ERRi spordiülekande ajal eksalteeritud häälega ülekande sponsori reklaamteksti ette vuristama. Tõsi, omad klišeed on meilgi ja kommentaatori üks suuremaid ametialaseid väljakutseid ongi klišeede alla mattumise vältimine. Kuidas hoida alal ehedat spontaansust, kuidas jätkuvalt vaimustuda enda kohalolekust ning nakatada kohaoleku-tundega ka vaatajat? See kohaloleku-tunne ei ole alati meeldiv, küll aga erutav. Kohe-kohe mängu lõpuni jäävate minutite loetlemises – eriti kui kodumeeskond on kaotusseisus – on midagi päriselt hingematvat. See on nagu kuiv treening kõikideks elulisteks, tegelikeks lõppudeks. Mis spordiajakirjandust muude ajakirjanduse žanridega võrreldes ehk õilistab, ongi see, et nad on endiselt „põllul“, pidevas kontaktis aina tekkiva tegelikkusega, mitte ei ime pastakast esseid ega juhtkirju välja.

 

Intervjuu viroloog Andres Meritsaga

„Zika viirus avastati tänaseks juba 70 aastat tagasi ja praktiliselt kogu selle perioodi vältel ei huvitanud see absoluutselt mitte kedagi. Zika oli lihtsalt üks paljudest viirustest, mis levis seal Aafrikas või Kagu-Aasias, vahel keegi nakatus, noh ja mis siis. Kogu selle aja jooksul on Zika viiruse kohta avaldatud teadustöid umbes 50 ringis. Ja nüüd, alates 2016. aasta algusest, on selliseid töid avaldatud üle 500. Pole absoluutselt võimalik, et ühe aastaga tehakse ära töö, mis kogu varasema perioodi vältel on tegemata jäänud. Aga nii juba kord see meie elukorraldus on, et raha, finantsid, tööjõud, huvid – kord tehakse konjunktuurselt ühte, kord midagi muud. Kord tegeleme koronaviirustega, siis tuli chikungunya viirus, siis hakkasime alfaviiruseid uurima ja nüüd on „moes“ Zika viirus. Zika viiruse vastu on nüüdseks juba mitukümmend tõsiseltvõetavat vaktsiinikandidaati üleilmselt välja töötatud ja kõik viimase aasta jooksul. Asi on lihtsalt selles, et turule jõudmiseks kulub minimaalselt veel kümme aastat ja miljard eurot. Sellise tsükli on inimene ise enda kaitseks kehtestanud. Probleem ei ole teadlastes, vaid reeglistikus, mille on avalikkus kehtestanud ja nendes etappides, mis tuleb läbida, et mingi elusorganismi mõjutav preparaat laborilaualt apteegilettidele jõuaks. Meie ise siin oleme välja töötanud kuus tõsiselt võetavat Zika-vastase vaktsiini kandidaati ning väidan, et nad töötavad kõik väga hästi ja selleks ei kulunud mitte kaks kuud (veksel, mille me ajakirjanduses välja käisime), vaid 53 päeva.“

 

Intervjuu Colombia filosoof Catalina  González Quinteroga

„Töötasin teleuudiste programmi jaoks ja see oli kohutav! Pole aega mõelda, lugeda või üldse midagi analüüsida. Pead muudkui mingil ebaintelligentsel poliitikul sabas käima ja intervjuud nuruma. Ma ei tahtnud seda. Ma ei tahtnud reaalsust orjata, vaid et oleks võimalik reaalsuse üle mõelda. Kolledžis oli mul aga üks õppejõud, naine, kes tegeles filosoofiliste kommunikatsiooniteooriatega. Tema assistendina töötades sain aru, et nii filosoofia kui õpetamine meeldivad mulle väga. Kui ma siis massikommunikatsiooni eriala lõpetasin – juba teades, et ajakirjanikku minust ei saa –  astusin Universidad Nacionali filosoofiamagistrantuuri. „

 

Arvustamisel

Nikolai Baturini „Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse“ ja Mika Keräneni „Väravajoonel“

Näitused “Idealistid” ja „Valguse linn. Eesti kunstnikud Euroopa suurlinnades“

Pärnu ooperipäevad, Ülo Kriguli lühiooper „Luigeluulinn“ ja teatri Must Kast „Nornide mängud“

Tartuff’i lõpufilm „Armastuse sõprus“

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: