See oli umbes täpselt kuu aega tagasi, mil kirjutasin Valnerile sooviga kirjutada retsensioon ühe oma kõigi aegade lemmikgrupi The Avalanches uuest albumist. Õnneks oli retsipient eilseni puhkusel, mis avas mulle ukse põhjatusse neljanädalasse pingevabadusse tarbida nimetet kauamängivat aplalt ja armastusega.

"Wildflower" on Austraalia kultusbändi teine album - 16 aastat on möödunud kuttide hinnatud superdebüüdist "Since I Left You". Jah, 16. Kuusteist aastat. Ja nüüd, seesama 16 aastat hiljem, on meil võimalik nautida midagi sellist, mida käesolev maailmakord reaalselt vajab, et mitte öelda anub. Kui iga inimene maailmas võtaks aja tunniks maha, kuulaks päiksesillerduse saatel ära need 21 lugu ja vaataks uuesti ringi, näeks ta kõike kas või pisutki teisiti.

Aga millega siis ikkagi tegu? The Avalanches on stilistiliselt alati olnud kergelt katalogiseerimatu entiteet ning "Wildfloweri" 20+ korda läbi kuulanuna jäid mul kelmepõhja tropina ette järgmised sõnakõlksud - sämplifolk, laste-elektro, küla-hop, muinasjututuuning, päiksegasm ja nu-nu-folk. Võta üks ja viska teist, eks ole.

"Wildflower" on ülesehituselt täiuslik muusikaline vitraaž, tuusikuvaba reis läbi kellegi väärastumata unenäo. "Because I'm Me" alustab kui elaboreeritud sünnipäevatordi ümber ajanud jõmpsikas, kelle kõõrdis silmad maiuse asemel lastemaratoni finišijoont nägid. "Frankie Sinatra" (vaadake alt videot) on albumi esimene singel, mis tekitab algul ehk ma-ju-tean-kuidas-see-lugu-mulle-hopsti-närvidele-käima-hakkab-fiilingut, ent tänu Danny Browni tobedalt kaasarebivale räpimaneerile siiski skippi ei teeni.

"Subways" sõidutab oma lapsikusega maa alt heinamaale, muundudes samal ajal rongivagunist kartulikotiks, "Colours" paneb mõtlema, kuhu jäid meelad merineitsid ja "The Noisy Eater", siinarvustaja arust plaadi totrustaseme nn defcon 5 sektsioonis asuv üllitis, räägib piinliku täpsusega kellegi murettekitavast ihalusest hommikuhelveste järele.

"Harmony" paneb kahtlema paljude laulukooride repertuaarivalikus, järjestikused "Park Music" ja "Livin' Underwater" toovad aga kihu rebida seljast kõik kallid firmariided ja veeta ülejäänud elupäevad hipide, katkiste keeltega ukulelede ja haldjas-skumbriate soojas embuses. "Sunshine" taaselustab olnud ajad, mil ainus mure oli liigmuretus ning "Kaleidoscopic Lovers" kõlab moodsa unelauluna.

Albumi lõpetab "Saturday Night Inside Out" - pretensioonitu hea-tuju-lõpulaul, pungil elektroonika ilu, sämplingu olemust ja malbeid audiokrutskeid.

Kõike sai ehk veidi üle kiidetud - võib-olla mängib olulist rolli autori kallutet heliline kiindumus, võib-olla pea 16 aastat käärinud ootusärevus, ehk midagi kena kolmandat - fakt on see, et The Avalanchese "Wildflower" eritab seda miskit haruldast ja kaunist, millest tänapäeval enam kui vajaka. Enjoy.