Arvustus. "Neoondeemon" on haige film ({{commentsTotal}})

"Neoondeemon" Autor/allikas: kaader filmist

Uus film kinos

"Neoondeemon"

Lavastaja: Nicolas Winding Refn

Osades Elle Fanning, Dakota Johnson, Keanu Reeves

Kinodes 15. juulist.

Spetsialiseerun valdavalt õudusfilmidele, nii et olen aastate jooksul omajagu veidrusi näinud, kuid tavaliselt leian neid 1980. aastate Itaalia odavkinost või USA madalama kaliibriga filmide seast, mitte Tallinna suuremate kinode ekraanidelt. Aga "Neoondeemon" on kinos ja ta on tõesti haige, nagu pealkirjas öeldud.

Nicolas Winding Refn, kõnealuse teose auväärt režissöör, pole kunagi mingi pealiinimees olnud, aga "Neoondeemon" on ekstreem temagi repertuaaris. Elemendid, mis Refni varasemad tööd nii meeldejäävaks teinud on, ei puudu siitki, kuid seekord on need keeratud maksimumi. Kes arvas, et "Ohtlikus sõidus" napib sisu, võib "Neoondeemoni" puhul üllatuda – Refn ei paista seekord loo jutustamisest absoluutselt hoolivat. Stsenaariumi, mis näitlejate sõnul osalt käigu pealt välja mõeldi, kasutatakse siin vaid selleks, et edasi anda peadpööritavaid visuaale, ning erilist sisulist väärtust sel tegelikult pole.

Kuid asjaolu, et Refn, tuntud visionäär, on lavastanud filmi, mille tegelaste ainus ajend on teha asju, mis kinoekraanil veidrad ja ägedad välja näeksid, ei tohiks teadlikumale kinokülastajale sugugi üllatusena tulla. Jah, seda poleks minagi oodanud, et Refn oma hullus enesekindluses nii kaugele läheb (konkreetseid näiteid tooma ei hakka – minge šokeeruge ise), kuid rangelt visuaalipõhises kinoelamuses võis siiski juba eos kindel olla, ning sisuliste puudujääkide peale on sedapuhku pahandada raske.

Olgu õigsuse huvides märgitud, et visuaalipõhist filmi saab vabalt ka halvasti teha ning ma ei anna "Neoondeemonile" armu lihtsalt sellepärast, et ta ei üritagi stsenaariumile panustada – Refn on tõepoolest oskuslik ning suudab pildikeele ja muusika koosmõjul teha ära vähemalt sama palju kui mõni andetum lavastaja Oscari-väärilise stsenaariumiga. Ekstsentrilised süntesaatorihelid, neoonid värvitoonid, epileptiliselt vilkuvad tuled, surmavalt täpne kadreering – Refn teab, kuidas vaataja pilku ekraanile naelutada ka siis, kui seal tegelikult midagi ei toimugi. Kes vajab sisu, kui pinge on selletagi olemas?

Ning ega sisu puudumine tegelikult ka sõnumi edastamist takista: Refnil on modellinduse kohta selgelt üht-teist öelda, isegi kui see aeg-ajalt nõnda ekstravagantse ekstreemsuse taha ära kipub kaduma. Iseasi, kas tema sõnum ka kuidagi õigete adressaatideni jõuab, kuna kaldun kahtlema, et mõni potentsiaalne tippmodell sedavõrd hullumeelset õudusfilmi kunagi nägema juhtub. Või kui juhtub, siis vaevalt teda pärast enam potentsiaalseks tippmodelliks pidada saaks. Täpselt nii mõjuvõimas Refni visionääritöö ongi.

Toimetaja märkus. Kogu lugupidamise juures Refni varasema töö vastu minu meelest me näeme venitatud Maybelline'i reklaami, mitte mingit võimsat visiooni. See on Fashion TV. Ja see pumpav säästu-Moroder on aegunud muusika..

Treiler.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: