Arvustus. Kõik teevad nii ka Viimsi häärberis ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Laupäeval alanud Birgitta festivali avapalaks oli valitud Wolfgang Amadeus Mozarti koomiline ooper "Cosi Fan Tutte/ Nii teevad kõik", mis tänapäeva tooduna oli meeldivalt värske, rõõmustades nii kõrva kui silma.

Tänavune Birgitta festival kannab alapealkirja "Armastusega Eri Klasilt", et rõhutada – tänavu lahkunud maestro osales veel seekordse kava kokkupanekus. Klasi nõudlikkust, kompromissitust ja head maitset teades võib eeldada, et kogu esitamisele tulev kava moodustab kokkusobiva terviku.

Kava teeb kummarduse muusikaajaloo imelapsele Mozartile, kes iseäranis armastas ooperit. Festival avatigi Suurbritannia ooperitrupi The Black Cat Opera Company etendatud koomilise ooperiga "Cosi Fan Tutte/ Nii teevad kõik", mille lavastas jaapanlanna Keiko Sumida, kuid mille Eesti-poolne lavastaja ja kunstnik on Lilja Blumendfeld. Mängis ERSO, seega tõeliselt rahvusvaheline seltskond, ning see kooslus ei kärisenud.

Näitlejad elasid oma osadesse hästi sisse ja ilmselgelt nautisid mängu ja laulu. Kenasti kanti välja ka lavastuslikult nõudlikumad kohad, kus ka pikali olles vokaaltehniliselt ülesannete kõrgusel oldi (Aoife O'Connell Fiordiligina oma kõhkluste ja kahtlustega, kui ta saab aru, et on oma uude kavaleri flirdi käigus ära armunud).

Iseäranis säras Claire Filer õde Dorabellana, teenijatüdrukuna hiilgas Clare Treacey.

Tänapäeva toodud olustik andis kunstnikule võimaluse kostüümidega kõvasti lustida. Seda toetas kargelt minimalistlik ja sedasi äärmiselt luksuslik lavakujundus – vaataja sattus kui moodsasse Viimsi häärberisse, kus kogu tuba on valge ja elutuba kroonib valge lihtsalõikeline diivan, selle kohal modernne lühter. See andis vaatajale võimaluse samastuda tegevustikuga – ka tänapäeval võivad kaasaegsetes elurajoonides (ja muidugi mitte ainult) areneda stsenaariumid, kus sõtta läinud peiudele igavest truudust vandunud neiud esimeste mesikeelsete keelitajate peale pärast kõhklusi ja kahklusi kiiresti murduvad.

Ja siis need kostüümid, tõepoolest – libekeelsetest sellidest, kes naisi võrgutama tulid, tehti ehtsad toretsevad keigarid. Värvilised sokid ja kirevad kingad – oleme ju seda isegi kõrgseltskonnas näinud. Valge häärberi taustal mängis see kõik eriti sobivalt ning aitas koomilise ooperi groteski esile tuua.

Teisalt siis vooruslikud pruutkleidid hüljanud ja flirdiga kaasa läinud naiste litrites "litsikleidid". Ka valge lühter elutoas vahetus peegellühtri vastu – kätte oli jõudnud tiirane innaaeg, mil katsetada kõike ühiskondlikult ja sisemiselt keelatut.

Ja nagu muinasjutus ikka, lõi kell kõige kriitilisemal hetkel südaööd ning tõllad muutusid kõrvitsateks – oma mehed saabusid ootamatult koju, naised seisid nurgas nagu tuppateinud kassid, korraga kainenenud oma pöörasest ja autust teost. Ei, ka nemad polnud teistest paremad.

Koomilise ooperi puhul mõistagi pole mõtet hakata moraliseerima teemal "miks mehed võivad ja naised mitte", kuivõrd olid need ju peiud ise, kes leidsid, et eesmärk pühendab abinõu, kui nad maskeerituna naisevahetust tegid ja vastastikku teise pruuti ära püüdsid võrgutada, kõik selleks, et tõestada kihlveo välja pakkunud elunäinud Don Alfonsole, et on siiski jäänud veel vooruslikke naisi, kes ootavad oma mehed tingimusteta tagasi ega murdu. Mozarti lustakat teost tasub võtta sellena, millisena ta mõeldud oli – lihtsa meelelahutusena, ega mitte üle mõelda.

Nalja sai, ja meisterlikku vokaalset sooritust samuti. Ka sellesuvine püsiv festivalikaaslane vihm ei jätnud end ilmutamata, sekkudes katusele peksva tugeva rabinana lausa mängu, kohati lauljaid ja orkestrit mattes, põhjustades sellega publikus väikest elevust.

Usun, et Eri oleks rahul olnud.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: