2010. aastal Torontos tegutsemist alustanud kollektiiv (žanriliselt on teda mõneti keeruline määratleda, ent ilmselt ei vaidle keegi vastu, et kvartett viljeleb igasugu muude muusikastiilide integreerimisest hoolimata peamiselt jazzi) BadBadNotGood on alates 2011. aastast igal aastal välja andnud uue albumi. Seetõttu on siinvaadeldav "IV" õigupoolest viies – kui ka möödunud aastal Ghostface Killiah’ga kahasse tehtud "Soul Sour" arvesse võtta.

"IV" on varasematega võrreldes sammu võrra popmuusikale lähemale nihkunud. Kõlab ju käesolevalgi plaadil peamiselt instrumentaalhiphopi, fusion'i, funk'i ja muuga vürtsitatud jazz, ent see tundub olevat pisut kergem ja laiemale auditooriumile mõeldud, mis mõistagi kvarteti muusikalist väärtust sugugi ei pisenda.

Albumi kihvtimaid jazz-hiphop-palu on kahtlemata "Hyssop Of Love", kus külalisvokalistina astub üles Mick Jenkins. Huvitavalt kõlavad ka fusioon-elektrojazz "Structure No. 3" ning elektroonilisi saunde saksofonidega sujuvalt sulandav "Confession Pt. II".

Ehkki "IV" võib esmapilgul tunduda stiilikompotina kõlapildilt pisut hüplik ja ebaühtlane, siis lõpuks moodustab ta kireva ja mitmetahulise, ent siiski üllatavalt tervikliku kogupildi. Igatahes on tegemist põneva kaasaegse jazzalbumiga, mille otsingud viivad üle stiilipiiride.