Arvustus. Arno Oja tuumakas elutöö
Uus raamat
Arno Oja
"Kajaloodi vari. Artikleid ja arvustusi 1989-2016"
Eesti Keele Sihtasutus
363 lk.
Kunagi lapsena meeldis mulle lugeda arvustusi. Sirp ja Vasar oli siis ainuke väljaanne, kust neid võis leida. Lugesin muidugi ka raamatuid, kuid see oli hoopis midagi muud. Arvustusis oli mingi ollus, mingi võimalus olla asjast üle, mitte elada raamatusse sisse, vaid jääda kõrvale, ohutusse kaugusse seiklustest, mis võisid su tappa. Ning ka armastusest, mille kohta midagi ei teadnud, kuid mida ikka imiteerima kippusid.
"Kajaloodi varju" lugedes olin mõneks ajaks jälle too lugemishimuline poiss, kes keset ööd üles ärkas, voodist välja hiilis, lauatule süütas ja ajalehte lugema hakkas. Ja kui ema kahinat kuuldes teisest toanurgast hõikas, et mis sa poiss seal teed, siis ei osanud ma muud öelda, kui et "toimetan". Ka see sõna oli minu jaoks uus, ju ma olin seda samast lehest lugenud. Mind kästi kohe voodisse tagasi minna. Ja seda ma ka tegin.
Tahtsin algul Arnole samasuguse kirja kirjutada, nagu ta mulle Loomingus kirjutas ja mis ka sessesinatsesse kogumikku on kaasatud (Avalik paberkandjameil Toomas Raudamile. Lk 126), kuid otsustasin siis ümber – kuidagi mage tundus. Võib olla ka liiga lähedane. Parem siiski hoida distantsi. Pealegi on ka arvustus ikkagi eelkõige vaade eemalt. Või isegi ülalt.
Kui muidu – tavalise arvustuse puhul – tuuakse tsitaat arvustaja arvamuse kinnituseks ning tal on selgelt sekundaarne iseloom, siis Oja puhul on sageli hoopis vastupidi ning kõik see, mida kirjanik on kirjutanud, tundub olevat kirja pandud vaid selleks, et Oja saaks oma juttu rääkida. Oma jutul vabalt voolata lasta. Nimetagem seda Oja kannakinnituseks. "Kuid seejuures ei tähenda kriitik tema puhul pelgalt arvustajat. Algusest peale on ta orienteerunud ühest teosest laiematel üldistustele. Ja teinud seda võimalust mööda kirjandusteaduse uusima sõna kohaselt, mida ta leiab vahel täiesti aimamatutest kohtadest." (lk 255). Ning kuigi siinkohal peaks nominaalselt räägitama Leli Iheri kirjandusuurimusest ("Gustav Suitsu jälil. Fakte ja mõtisklusi."), iseloomustab too lause sajaprotsendiliselt Oja ennast. Muide, sellist nippi, käsitletava autori mõne tegelase suust tema enda kohta sobivat sententsi laenates, kasutab ka Oja küllalt tihti.
Arno Oja komponeerib oma arvustusi nagu novelle. Teatavasti peab traditsiooniline novell lõppema üllatusega. Ka Oja arvustuse lõpp tõstab tihti saba üles. Või kui tal seda teha ei õnnestu, siis ootab lugejat mõni vaimukas ümberütlemine a la "Raamatu esitlusel nimetas Juku-Kalle luulet oma pehmemaks kehaosaks. Ehkki "pehme" pole suisa sama mis "pehmekene", teeb pehmete väärtuste salgamatu tunnistamine poliitikajüngreile au." (lk 224-225)
Arno Oja arvustused püüavad tunnustavalt mainida kõiki raamatu üllitamises osalenuid – kujundajaid, korrektoreid, kirjastajaid. Mõneti meenutab see üht teist Arno ea- ja ülikoolikaaslast HannesVarblast, kelle arvustusi läbib sama soov.
Arno Oja on kirjanikust alati targem. Ta teab rohkem kui ükskõik milline tekst. Kuid ta ei tee oma teadmistest kunagi numbrit. Ta arvab, et autor teab samu asju, mis tema. Mis aga sageli nii ei ole, sest erinevalt arvustajast, kuulub kirjaniku oskuste hulka ka unustamine (lipsu, korra juba kirjeldatud inimeste ja ilmete, luhtunud armastuste jms) Kuule Arno, mul polnud õrna aimugi, et Paul Klee pilt Angelus Novus oli eri aegadel ka Walter Benjamini ja Theodor Adorno valduses. (vt lk 123) Ka Paavo Matsinit peab Arno samamoodi endaga võrdväärselt targaks: "Kaldun arvama, et Matsin on kõigest ülalöeldust teadlik.“ (lk 191)
Arno Oja arvustused ilmuvad tavaliselt siis, kui teised arvustajad on juba sõna võtnud ja Arno saab siis öelda, kellega ta nõus on ja kellega mitte. Tegelikult on taoline taktika tavapärane, kuid kui teiste samasugust ootetaktikat kasutavate kriitikute puhul (Jan Kaus, Märt Väljataga) jääb sageli tunne, nagu jääks viimasele rääkijale õigus, siis Arno Oja hinnangud on pigem leebed ja lepitavad, mõnikord ka eneseiroonilised. Välja arvatud juhtudel, kui tegu on feminismi ja uussiirusega. Või kui käsitatav teos on Arno arvates empaatiatu. (Olle Lauli "Kodutus", lk 107-110)
Arno Oja arvustused vastavad Märt Väljataga Postimehes (29.03.2015) toodud hea arvustuse nõuetele. Toon sellest ära ühe lause: "Hea arvustus asetab teose laiemale taustale ja selle hinnangukriteeriumid on aimatavad." Sealsamas arvab Väljataga, et sellist asja nagu elukutseline kriitik pole olemas. Arno Oja näite varal julgen selles kahelda.
Arno Oja on lugenud kõiki su raamatuid. Seda on igal kirjanikul, kes hingevärinal ootab, kas tema teos üldse vaatluse alla võetakse, kosutav teada. Ning arvustuses kogeda.
Arno Oja arvustused on luulepõhised. Ja seda ka proosa puhul, kus Arno kuuleb seda, mida tavaliselt kuuldakse luules – vaikust, pausi, surma.
Arno Oja arvustustes ei jää kunagi märkamata trükiveakurat. Paraku, jäädes ausaks Arnole, peab sama ka tema teose puhul täheldama. Lõpupoole lipsab neid sagedamini sisse. Leheküljel 227 elutseb sulgudes tundmatu elukas: "( riedrich Nietzsche?)" ja leheküljel 322 veel üks värd: "õnncslunud".
Arno Oja on tüüpiline põlvkonnakriitik, koos Varblase ja ehk ka minuga. Neile on omane see, et nad oma kirjatükkidesse valitsusvastaseid nükkeid sisse pistavad. Igal võimalikul ja võimatul puhul. Ja siis üksteisele telefonitsi kiidusõnu jagavad. Nende jaoks on iga valitsus mäda ja valitsejad potentsiaalsed kurjategijad. Taolist suhtumist väljendab viimane essee "Keel, meel ja kultuurimälu", mis minu hinnangul võinuks ka olemata olla. Niigi on kõigest eelnevast selge, mis mees see Arno Oja on.
PS Läksin eile raamatukauplusse ning uurisin seal veidi Cornelius Hasselblatti "Eesti kirjanduse ajalugu". Mõistagi ennekõike ikka iseennast. Ja mis ma sealt leidsin: "Sarnaselt Undile on võõrast ainest uueks tekstiks ümber töötanud ka Toomas Raudam, kes debüteeris 1983 lühijuttudega ja on palju tegutsenud filmivaldkonnas - Edgar Rice Burrough oli autorina kirjas koguni ta stsenaariumil "Tarzani seiklused Tallinnas" (1991), ehkki tegu polnud tõlkega, vaid tuntud Tarzani-raamatust olid Tallinna filmimaailma üle kantud üksnes teatud motiivid."
No kuule Cornelius, nii see küll ei ole! Ma pole kunagi Tarzanist fillmistsenaariumi kirjutanud (ja Burroughs on ikka essuga!), küll aga sai romaan "Tarzani seiklused Tallinnas" 1991. aastal Kulka romaaniauhinna. Ma ise seda oma teost eriti ei hinda – üks kehvemaid mu meelest – aga kui mul oleks valida, kumma kriitiku käekõrval teispoolsusse tippida, siis valiksin pigem mõne Arno-suguse. Või tema enda. Kui ta nõus on. Kaane panen peale mina.
Toimetaja: Valner Valme