Arvustus. Pastacas on vaba poosidest, piirangutest ja kuuluvusest ({{commentsTotal}})

Pastacas videos loole
Pastacas videos loole "Say You Way Me".

Uus plaat

Pastacas

"Pohlad" (Õunaviks)

9/10

Pastacas ehk Ramo Teder on vaieldamatult üks omanäolisemaid elektroonlise folgi artiste Eestis, ehkki elab ta Soomes ja kontserte annab ka Jaapanis. Pastaca muusikalist portreed on esimese hooga isegi keeruline sõnadesse panna. See, mida Pastacas teeb, on äärmiselt temalik pretensioonitus lihtsuses ja lakoonilises väljenduslaadis. Ta nagu kutsuks üles ise tegema, järgima sisemist mina ja häält ning laskma see kuuldavale, vaatamata sellele, mida teised võiksid arvata. Samas on Pastacas jõudnud oma tasemelt 15 aasta jooksul sedavõrd kaugele, et selle püüdmiseks peaks olema kas puhta rumal, et sellist katset üldse ette võtta, või veel geniaalsem muusik kui Ramo.

Mitut pilli valdav ja üha uusi juurde õppiv Pastacas ei püüdle oma muusikaga kuhugi, hoopis muusika on see, mis teda karidelt eemale juhib. Mängulisus on Pastaca lugudesse sisse kirjutatud mitte ainult vormilistes eksperimentides vokaali, instrumentaali ja elektroonika kaudu, vaid ka muusika tonaalsuses - see on vahelduv, ning samas muutumatult kerge ja helge. Pastacas on olek, meeleolu, kulgemine, putukalend. Iseolemine. Pastacas ei püüa midagi öelda ega selgeks teha, ta on, nagu suvi. Ta väljendab hindamatut väärtust, mis on igas inimeses endas - enesele kindlaks jäämist, endas leitud õnne tagamist ja kasvatamist selle jagamise kaudu.

Seda iseloomustab ka Pastaca suhe keelde - uuel albumil, nagu ka varem, on mitu lugu, mille pealkiri ei tähenda kuulajale midagi (“Klal”, “Monotomnik”) või mis oleks nagu fraas mingist pikemast sõnakogumist ("Tuul tõustes", "Eelmisel"). Polegi tähtis, mis pealkirja lugu kannab, oluline on selle olemasolek, autori ja vastuvõtja vaheline side, mis nende lugude kaudu tekib. Eriti intensiivne on see suhe kontsertidel, vaatamata võimalikele vanusevahedele või kuulajate žanrilistele veendumustele. Pastaca saladus on sundimatuses, vabaduses kõikvõimalikest poosidest ja piirangutest, mis võivad kaasneda mingi kuuluvusega. Pastaca muusikalis-poeetiline mina on žanride, keele- ja ka kultuurideülene. Näiteks kasvõi lood eesti- soome segakeeles "Äiti ütles, et", "Su viipalelta". Neis lugudes pole kadunud lapselik lust leida midagi puitunud keeleraamide tagant, Ramo viib kuulaja justkui oma aeda, kus võib segakeeles rääkida või arusaamatult mõmiseda. Kõik on lubatud.

Muidugi võib Ramo loomingust leida viiteid mõjutustele, eeskujudele, kuid Pastacas on nad kodustanud, muutnud oma sisemiseks üminaks. Lood avanevad isiklikul tasandil, see on ka muusika, mis ise end paljundab, ühtäkki laulab ja mängib terve parv pastacaid. Elektroonilistest kordustest saab omaette kujunduselement ja kordus ise muutub meloodiaks. See ongi kodustatud elektroonika, inimlikustatud tehnoloogia, mille arendamisel on Pastacas läinud teistest nullindate algul alustanud kodumaise elektroonilise muusika artistidest kõige kaugemale. Seejuures ei häbene Pastacas olla ka teatud mõttes labane ("Sinu papu" - vaadake alt videot), see näitab, et inspiratsiooni võib hankida ükskõik millest ja ka muusikat võib teha ükskõik millega.

Pastacas on jõudnud teatud isikliku valemini, kuidas teha head popalbumit oma põhimõtetele truuks jäädes. Või on lihtsalt asi selles, et "Pohlad" on Pastaca küpseim ja seni täiuslikem album.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: